Pimestav viha

Bensiin otsas

Ma ei osanud mitte midagi teha.
Ma ei suutnud ,seda lõpetada ja panin oma käed talle kaela taha.
Ta pani oma käed ümber minu ja tõmbas mind endale lähemale.
Kas ses on ikka õige?
Ma ei tea mida teha...
Mu käed sasisid ta juukseid ,mis olid üli pehmed.
Varsti me eemaldusime üksteisest hingeldades.
Ta vaatas mulle silma ja mina vaatasin talle.
,,Vabandust ma e..."hakkas ta vabandama aga ma segasin vahele.
,,Sa ei pea vabandama ,mina ei suutnud ka vastu panna"naeratasin ma.
Sisemuses ma taedsin ,et see polnud õige aga ma nautisin seda.
Ta vaatas mulle säravalt silma ja naeratas.
,,Kas see oli sinu jaoks õige"uuris ta oma pilguga.
,,Ma ise ma ei tea"kehitasin ma naerdes õlgu.
,,Noh ,kas sul on mingid süümekad"jätkas ta.
Mida ta pablab nii palju?
Ma ei viitsinud enam ta möla kuulata ja tõmbasin ta ise seekord suudlusesse.
Ta naeratas läbi suudluse.
Mis selles ikka nii halba saab  olla?
Ma naeratasin kavalalt ja jooksin järsku minema.
William vist ehmus ja vaatas mulle järgi aga kui ta nägi ,et ma naeran ,tekkis tema suule ka muie.
Ma jooksin ruttu pingi juurde ,võtsin asjad ja jooksin autosse.
Ma isegi ei tea ,miks ma ära jooksin!
Autosse jõudes panin ma asjad taha ja käivitasin auto.
Tahavaate peeglist ma nägin ,et William ka käivitas enda auto.
Ma lasin signaali ,et kõik eest tuleks ja kimasin minema.
William oli minuga algul samas tempos aga siis ma lisasin kiirust.
Ma sõitsin täiesti suvalises suunas metsateel.
Aga see praegu ei lugenud ja ma sõitsin edasi.
Varsti hakkas William maha jääma ja ma muigasin.
See tundus üsna maha jätud sõidutee ,kuna ühtegi autod ei tulnud vastu.
Varsti oli mul 195km/h .
William oli juba täitsa maha jäänud must.
Korraga hakkas bensiini alarm piikusima ,mis tähendas ,et bensiin saab otsa .
Oi ,pagan!
Mu auto hakkas aeglustuma ja William jõudis mulle järele.
Mul jäi auto seisma ja ma tormasin autost välja Williami juurde.
,,Mul on bensiin otsas!"ütlesime me samal ajal.
Kas te teete praegu nalja?!
Me vaatasime üksteisele ehmunult silma.
,,Kas sa teed praegu nalja?"küsisin ma üle.
William raputas tõsiselt pead.
,,Fak ,mida me nüüd teeme?"lõin jalaga vastu kivi ja tundsin kuidas hirm hakkab vaikselt kasvama.
,,Oot ,vaatame kas siin levi on"oli William ka autost välja tulnud ja urgitses taskust telefoni välja.
Ma võtsin ka oma tagist telefoni välja.
Ei midagi...
Pergale küll!
,,Ei midagi"laususin telefoni taskusse tagasi pannes.
,,Mul ka"vaatas William maha.
,,Mida me nüüd teeme?"vaatasin tema poole.
,,Ma ei tea.Lähim elamu asub umbes siit 6km kaugusel"lausus William mõtlikult.
Ma ohkasin ja istusin
maha.
,,Järelikult me peame täna autos magama ja homme otsime abi ,sest ma ei usu ,et keegi kell kaks öösel sõidab"tuli William minu juurde ja istus ka maha.
Meie vahel kestis väike vaikus ,kuni William selle katkestas.
,,Tule lähme autosse väljas on jahe juba"ulatas ta mulle käe.
Ma noogutasin ja võtsin käest kinni.
,,Kumma autosse me läheme?"küsisin Williamilt.
,,Mul vahet pole"naeratas ta.
,,Lähme siis sinu omasse"William noogutas.
Ma lukustasin enda auto uksed ja läksin Williami autosse.
Me istusime taha istmetele ja ma jäin mõttesse.
,,Kuku"vehkis William käega mu näo ees.
,,Mh?"mõmisesin vastu.
,,Sa lõdised üleni ,tule siia!"lausus William ja võttis mu kaissu.
Me viskusime taha istmetele pikali ,mina Williami kaisus.
Seal oli nii soe ja mõnus olla.
Ma sulgesin oma silmad ja jäin magama.
Vahe peal ma tundsin kuidas William oma käega silitas mu selga.

Hommikul kisus suhteliselt külmaks ja ma ärkasin üles.
William aga magas rahulikult õõndsat und.
Ma naeratasin endamisi ja mõtlesin ,mis eile toimus.
Kas see tähendas midagi Williamile?
Ma pugesin Williamile veel rohkem kaissu.
,,Külm jah?"muigas William kinniste silmadega.
Ma noogutasin ja William tõmbas mind rohkem talle kaissu.
Ma panin ka käed ümber tema.
Korraga tuli mulle meelde ,et mul on pagasiruumis pleed.
Ma lõin endale otsa ette käega ja tõusin püsti.
,,Kuhu sa lähed?"oli segaduses William.
,,Mul tobukesel läks meelest ära ,et mul on pleed pagasiruumis"naeratasin ja jooksin oma auto poole.
Ma tegin uksed lahti ja haarasin pleed kaasa.
Autosse tagasi jõudes oli William ennast istuli ajanud ja vaatas mulle otsa.
,,Kell on alles neli hommikul "vingus ta.
Ma pöödutasin silmi ja läksin talle kaissu tagasi.
Pleedi ma panin meile peale ja jäin aknast välja vaatama.
,,Millest mõtled?"segas William.
,,Sellest ,kas me ikka jõuame täna koju ning kas mu vanemad on mures"vaatasin talle otsa.
,,Ära muretse ,küll me jõuame täna koju"lohutas ta ja pani oma pea minu pea vastu.
Mis asi me temaga oleme?
Me käitume nagu paar aga me ei ole seda...
Ma ei mõelnud enam sellele ja sulgesin silmad.

,,Uinuv kaunitar ,ärka üles!"karjus William.
,,Mkm ,ma tahan veel magada"vingusin vastu.
,,Kell on juba kümme"seda kuuldes lõin ma silmad lahti.
,,Nii palju?"küsisin silmi hõõrudes.
William noogutas.
,,Aga ,mis autodest saab?"oli natuke mures oma tibu pärast.
,,Need jäävad praegu siia.Kui me tagasi koju jõuame saadame puksiiri järgi"
Ma noogutasin ja väljusin autost ,et veidi ringutada.
Ai ,mu kondid on nii valusad...!
Sügasin ma pead ja ootasin ,et William ka autost välja tuleks.
,,Oled valmis minekuks?"küsis William naeratusega.
,,Iga kell!"hõiskasin ma.
Me hakkasime liikuma täiesti suvalist teed.
Ma loodan ,et ma pääsen veel kunagi koju...

-- -- ---
Ma ei osanud enam kirjutada ,mis juhtub ning kirjutasin täiesti lampi😆
Loodan ,et meeldis

-Marta