Maantee

5. Täiskuu

Vaikuses kolises auto edaspidi metsaraja juurte ja kivide otsa, äkilised helid ehmatasid metsloomi minema jooksma. Nii lippasidki rajalt üle paar kitse, vahepeal lendasid õhku rongad oma öises säras. Täiskuu täitis tähistaevast otse tee üleval, näidates nagu lamp oma peegeldunud valgusega teed. Auto tuled olid nagu väikesed lapsed, kes oma ema juurde koduteed leidnud pole.

Nii veeres auto peegelsileda järveni, kus tuul vaevu kõigutas paari lehekest puu otsas. Kõige rohkem kiigutas tema läbipaistev käsi kõrgel puhkavaid hapraid oksakesi. Mustad varjud täitsid veekogu ühtlast värvi ja näitasid, kui teadmatu loodus sind vees ümbritseda võib. Platsi ümbritses tihe mets ja okste rägastik, millest läbi minna oli peaaegu et võimatu. Kuu aga säras selle kohal, nagu alati, masina ees.

"Me oleme nüüd järgmise ööbimisplati juures..." pööras Alex enda pilgu Mariella poole ja vaatas tüdruku pimeduses läikivaid juukseid. Alexi käsi libises aeglaselt tumeda rooli pealt sülle, enam ei põlenud nende urus laetuli, vaid seal mängis oma mängu kuu valgus, muutes kõik hoopis teistugusemaks ja müstilisemaks kui tavavalgus. Justkui udus oli masina mürin vait jäänud ja nüüd oli kosta ainult vaikne vee mühin.

Tüdruk noogutas lühidalt ja mõni hetk hiljem avanes Alexi autouks. Plikatirts kartis enda ust avada, ta kartis üldse väljagi minna. Aga ta varjas oma hirmu hästi ning üpriski hooletult avas ta endapoolse autoukse. Nüüd ei olnud see lihtsalt liiv või vesi, mis teda ees ootasid. Väljaspool kaubikut ootas teda hoopis uus maailm, täis teistsuguseid asju ja uusi avastusi, millest tal enne õrna aimugi polnud.

Pehmelt maapinnale hüpates, krudises puhas liiv tema jalge all nagu vatipadi, kui võrrelda seda metsas olevate okaste ja kividega. Järve äärde kõndides, mitte just nii lähedale ega ka kaugele, tundis ta mitmeid pisikesi liivaterakesi naha külge kleepumas. Aga Mariella pigistas silma kinni haiget saamise ees ja potsatas maha. Ta tundis tugevat valu enda sääres surisemas, mille peale ta kiirelt jala õhku tõstis ja selle hoolikamalt kõditavale liivale asetas.

"Kõik korras?" kuulis tüdruk mehe häält enda selja taga, millele järgnes puidu kokku kukkumise plagin. Võpatusega uuris Mariella noormeest, aga ega seal midagi uut ei tulnudki oodata. Alex ainult seisis seal, enda ees kerkimas lõkke jaoks toodud oksad. Plika suule ilmus järsk naeratus, kui ta vaatas noormehe paksude ja mustade kulmude alt hallikaid silmi.

"Jah, kõik korras," kostus Mariella vaikne sosin öökulli huiete vahelt. Rohutirtsud sirisesid kõigest väest metsatukkade all ja peale kõige muu kostus kaugelt ulgumist. Arvatavasti hundid, keda ta muidu kardaks kogu hingega. Sellised ei oska mõelda, kas sa tahad ellu jääda või kas oleks mõttekas sind praegu ära süüa. "Jahi" ütleb lihtsalt nende instinkt ja sina oled nende sihtmärk.

"Okei, ma kogun veel kive. Sina too autost kraam siia, hiljem saad kuud imetleda terve öö," muigas noormees ja läks metsa, endast maha jäämas hunnik puid. Tüdruk asetas käed kuuvalgusega täitunud lohkudesse liival ja tõusis nende abil püsti, auto poole kõndides aga valjenes tirtsude laul. See oli peaaegu nagu traktori mürin, ainult kõrgem ja tsipake vaiksem. Nii segas ta peagi looduse uinutavaid hääli uste kriginaga ja haaras kilekoti, muidugi ka teki. Krabisevast kotikesest hõngus välja grillitud vorstikeste lõhna, mille peale tahtis Mariella veel enam lõkkeplatsile jõuda.

Paarikümne minuti pärast säras lõke mitmete kilomeetrite kaugusele. Alex istus Mariellast teisel pool lõket ja jälgis selle leeki, vajudes kaugusesse. Neiu oli aga ikka veel siin, lagendikul, nii enda mõtete kui ka kehaga. Kiiresti üles tõustes jalutas ta järveni, vajudes kükki musta veekogu ees. See sügav, põhjatu ja läbipaistmatu vesi ei lasknud sul isegi näha, kus võib ujuda kala. Tüdrukule ei meeldinud tunda mingi looma limast keha vastu tema nahka hõõrumas. Kuid ta enam ei hoolinud sellest, tüdruk pistis jalad lihtsalt pehmesse vedelikku, mille siidine karv tema haavakesi torkis. Tüdruk unustas oma hirmud ja jättis kartuse kaugele metsa.

"Tead, sa võid küsida kõike minult, mida sa tahad," rääkis Alex lõkke äärest, ilmselgelt tuli ta maa peale tagasi. Mariella oli selle asemel hoopis maa pealt kadunud ja mõtetega pilvedesse hajunud. Tema silmad jälgisid lohukest, kus paiknes vesi, tema mõte aga tuikus kuskil südame praos, haavas, mis võib olla kunagi kinni enam ei kasvagi. Ta oli kaotanud oma pereliikmeid: isa, vend, õde. Võibolla on üks õeke ja ema veel elus, äkki on ainult ema tal järel ja surnute nimekiri ühe inimese võrra pikem. Ta on kaotanud nii palju ja just praegu pidi ta surkima haava veel sügavamaks, et kätte saada sealt sügavalt ühe pinnu. Miks Alex pidi tema õe ära tapma?

"Miks sa tapsid Jenna?" päris ta lõpuks ometi, pilk püsimas veel sellel tumedal veekogul, mille teine kallas oli täitunud kuuskedega. Nüüd liikus neiu pilk üle järve ja peatus järsul kallakul, taevasse sirguvad kuused moodustades kareda piiri maa ja taeva vahele. Pikka aega ei kuulnud tüdruk vastust, mida ta kartis, et ta enam ei saagi, aga kui ta märkas Alexit enda kõrval, kikitas neiu kõrvu.
"Parem küsi, kes ma olen.." muigas Alex tüdruku kõrval, jalad krõnksus ning laiali ja küünarnukid põlvedele toetumas. Mustad juuksed segunesid tumeda metsaga, mis kasvas mehe taga, ja selle tõttu oli näha ainult tema heledat nahka ja lõuga, mis oli selles valguses väga tugev.

"Kes sa oled?" küsis Mariella lootusetult, merevaigu karva silmad kogumas vett. Ta silme ette ilmus Jenna helge naeratus, kuid selle kiirelt mälust kustutades ei tiritud teda enam sügavasse mõttesse, mis tundus just nagu koomasolekuna. Sa oled nii tugevasti mõtetesse kinni surutud, et raske on isegi kätt liigutada.

"Ma olen vampiir, Mariella," muigas Alex ja hingas sügavalt sisse. Ühte kätt põlve najal kõigutama hakates vangutas ta sekundiks pead. "See on see, mida ma teen. Ja sina, sõbrake, oled ingel."
"Aga miks," nuuksatas Mariella ja tõmbas jalad veest välja. Vesi oli olnud palju soojem kui õhk, mis vastu tema nahka imbus ja niiskust endasse imas. Nii ta tundis külma kallistust enda jalgade ümber, nagu oleks veri sealt ära kadunud.
"Kui ma oleksin teadnud.." ohkas Alex ja vaatas Mariella poole. Tüdruk ei tundunud üldse mõtlevat selle üle, kes on tema. Vaid kõige valusa üle, mida ta üle elas just sel momendil.

Neiu kuldsed silmad, mis särasid isegi pimedas nagu mesi hommikuse päikese käes, vaatasid korraga Alexit. Suu hakkas vihaselt liikuma sõnadega kaasa nagu ka huuled.
"Ära enam kunagi ütle nii," nähvas tüdruk ja lõi Alexile kõrvakiilu. Löök oli küll tugev, aga sellest hoolimata liikus mehe pea ainult veidikene kõrvale. Alex teadis, kui valus võib olla kõrvakiil, kuid ta ei teadnud, kui valus on Mariellal.

"Ükskõik, kelle sa tapad, tal on ikkagi lähedasi, kes peavad samamoodi taluma valu ja teadmatust, nagu teen seda mina," ütles tüdruk pooleldi solvunult ja pooleldi vihaselt, jälgides huviga Alexi reaktsiooni. Kuid noormehe nägu ei öelnud midagi, pea ainult pööras end õigesse asendisse ja jälgis samamoodi Mariellat. Selle peale tüdruk tõusis püsti ja nägi üle pika aja heledat valgust, mida kiirgas suur leek. Ta kõmpis maas lebava tekini ja heitis sellele pikali, tule himuga näriv kollane sulg igal ootamatul hetkel praksumas.

Närviliselt õhkas ta sooja auru aina külmenevasse õhkkonda, järve ääres istuv noormees tõusis samal ajal püsti. Ta näis olevat rahulik Mariella reaktsiooniga, nagu näeks seda iga päev. Seega kõndis ta vaikselt lõkke juurde ja lihtsalt seisis tükk aega, jälgides tüdrukut. Mariella aga tundis end ebamugavalt, pöörates siis pilgu Alexile. Noormehe triiksärgi nööbid olid lahti, leegi valgus paistis kergelt tema kõhulihastele. Tüdruk kergitas kulme ja tõusis küünarnukkidele.

"Mida sa tahad?" küsis tüdruk närviliselt, vaadates teisel pool lõket seisvat Alexit. Noormehe tallad olid peaaegu liiva sisse vajunud, kätega sasis ta korraks veel enda tumedaid juukseid.

Ma tahan, et sa magama jääksid," ohkas Alex ja kergitas samuti kulme, vaadates otse Mariella silmadesse. Seepeale kehitas tüdruk ainult õlgu ja heitis pikali, tõmmates tekki rohkem ligemale.
"Mida sinult enam oodata," pomises ta omaette.