Maantee

6. Rünnak?

Soe tuul puhkus järve pealt niisket õhku, kõdistas läbi kõik tee peale sattunud õrnad rohulibled ja kergitas Mariella teki nurka veidike maast kõrgemale, samal ajal kui tüdruk vaikselt magas kahe teki vahel. Päike säras sel päeval eriti rõõmsalt ja paistis ilusate vesirooside peale, mille õied olid end veepinnal ujuvatele lehtedele laotanud. Metsakohin oli justkui ookean, mis kaugel laineid loksutas.

Läbi looduse häälte tatsus neiu juurde noormees, kelle sinise triiksärgi ääred tuule käes lehvisid. Nööbid olid eest siiamaani lahti, leige tuul aga jahutas tema kuuma keha. Liiva lendas tema sammude tõttu kahte lehte, moodustades õhku nagu madala liivasaju.
"Kes need on?" äratas pahur hääl neiu üles. Alex oli jõudnud Mariellani, jäädes siis seisma ja visates käed puusa peale. Tütarlaps oli siiski liiga unine, et sellele küsimusele keskenduda, niisiis pani ta rohkem esimese asjana tähele rohelist loodust, mis tema ees vohas.
"Hei, Ellabella?" küsis Alex tõsisemalt ja mõne hetkega leidis tüdruk end ootamatult põõsastest, mida ta just vaadanud oli.
"Mis sul.." hakkas tüdruk rääkima, kuni leidis oma paksudelt huultelt sõrme, mis teda peatas. Alexi hallikad silmad uurisid teda hellalt.

Platsile sõitsid tasakesi 3 autot, mis rohelise kaubiku taga seisma jäid. Läbi puude moodustas päike nende peale kollaseid laigukesi, Alexi kaubiku peale paistis kollast kera tervenisti, mille pärast oli hallist ja argipäevasest kaubikust saanud justkui imekombel tuttuus sõiduriist.

"Tulge minu järel, sest kes iganes ka selle taga on, on ta osav.." selgitas lärmakalt üks mees autost välja tulnud politseinikele. Mustad revolvrid välkusid vabas looduses nagu kiskjad, nende talitsejad olid veel näljastemate nägudega.
"Nad pole kaugel, masin on siin," jagas nende juht teistele infot ja kõndis, põlved krõnksus, platsi mööda edasi.

"Plikatirts," sosistas Alex tüdrukule, mille peale neiu valged juuksed lehvisid põõsastes. Hirmunud silmadega oli ta jälginud meeste uurimist lõkke ümber, ta teadis, et mehi ootab ees surm. Viimast korda näeb ta neid nüüd elusana.
"Ma lähen tegelen meestega, sa püsid peidus, jah?" küsis Alex tüdrukult üle. Alles nüüd märkas Mariella, et mehe käed hoidsid teda tihedalt enda vastas. Niipea, kui tüduk õlgu kehitas, oli Alex kadunud politseinike autodeni, küljega, enda õlaga toetamas rohelise kaubiku ukse vastu ja käed risti rinnal. Suule oli tekkinud tal magus muie, mille peale Mariella enda asendit paremaks muutis ja jälgis mängu.

"Hei poisid, otsite kedagi?" hüüdis Alex meestele poole naljaga, kõik mehed aga keerasid end kiirelt ümber ja relvad nende ees veel kiiremalt. Sirged käed oli juba märk, et nad olid üpriski närvis ja ebakindlad. Seda oli ka tüdruk, sest mis siis, et Alex oli vampiir. Mehi oli ikkagi rohkem ja kuuli vähemalt sama palju kui mehigi.

Hoolimata sellest, tõukas noormees ikkagi teatud elegantsiga end kaubikust eemale ja liikus natuke maad meeste poole, käed rinnalt keha kõrvale kukkumas.
"Teate.." kergitas ta ühte kulmu, suul seismas ikka see lõbus muie. Samal ajal liikus tema pea allapoole, pilk uurimas mehi altkulmu. "Kui te otsite mind, siis ainult öelge," surus ta huuled kokku ja peagi oli nende liidri juures. Läbi rahvamassi levis suur üllatuse ohe ning peale seda üks läbilõikav raksatus, mille hetkel kukkus surnud inimese keha kollasele liivale.

Metsakohin tugevnes ja kõlas paar kuulilasku. Tüdruk ei näinud, kas noormees sai pihta, aga ju siis polnud ka vaja, sest sama kiirelt liikus ta teise, kolmanda, neljanda ja viienda meheni. Plats täitus varsti surnukehadega, kuni jäi järele ainult üks mees.
"Sured või jooksed," küsis Alex kavalalt ja kõndis aeglaselt mehe poole. Nüüd nägigi tüdruk, kuidas Alexi silmad muutusid samasuguseks, nagu olid maanteel kohatud naise silmad. Punased, all tukslemas sinised veresooned, paljastatud hambad olid teravad ja pikad just nagu deemonil.

"Palun, ei.." kukutas mees oma püssi ja palus andestust. Värisedes taganes ta paar sammu, lennates siis pikali pehmele liivale. Mets jäi vaiksemaks, kuid Alex liikus ikkagi mustas ja paksude riietega härra poole.
"Ups.." kehitas Alex õlgu ja hetkega oli härra juures, nüüd ta mitte ei keeranud kaela kahe korra, vaid tegi kahtlasi liigutusi tema pea juures. Keskealine mees karjus valust ja proovis lahti rabeleda, kuid varsti ta lihased lõtvusid ja enam ei suutnud ta midagi.

Tüdruk vaatas jahmunult põõsast kõike pealt, sisemuses ta vaidles, kas see oli õige või mitte. Kuigi ta teadis, et ükski asi pole siin praegu õige, mida Alex teeb, pani miski teda ikkagi niiviisi arutlema. Aga mis? Kõik põhjustas peavalu ja äkitselt kukkus ta kokku.