Ainult unenägudes

1.Osa

Katie leidis end hüljatud viljapõllult. Oli näha veel paari puud, kuid sellest hoolimata ei paistnud kusagilt metsa. Põld tundus lihtsalt lõputu. Katie hakkas jooksma, ta teadis, et ta pidi olema kuskil siin. Ta pidi. Katie'le tundus nagu oleks ta jooksnud igaviku, kuni ta lõpuks poisi leidis. Poiss pani käe ta õlele ja ütles:''Sa näed väsinud välja, istu.'' Poiss osutas pingile, mis oli justkui maa alt ilmunud. ''Kas sa kord ütled mulle mis su nimi on?'' küsis Katie ja vaatas poisile pingsalt silmadesse. ''Sa saad selle väga varsti teada, aga nüüd, shhhh!'' poiss pani näpu Katie huultele ning tõstis seejärel ta lõua ülesse, nii, et Katie vaatas poisi erk-rohelistesse silmadesse. Poiss surus oma pehmed huuled tüdruku omadele. Mööda Katie keha, peast varbaotsteni, jooksis soe judin. ''Ma tõin sulle midagi,'' ütles poiss ja naeratas peale suudlust. Ta tõmbas selja tagant välja punase roosi – Katie lemmiku...

Katie ärkas, valus tirin lõikas ta kõrvu. Ta ei tahtnud ülesse ärgata, kuid poiss ta unenägudest oli juba läinud. Läks aega enne, kui Katie märkas enda käes punast roosi, samasugust nagu ta unenäos sai. Tüdruk oli hoobilt ärkvel ja jalul. Ta ei osanud küll seletada roosi, kuid ta teadis, et ta on kõrvuni armunud poissi, keda ilmselt olemaski ei olnud. Katie jättis roosi lauale ja hakkas tusaselt riideid otsima.

Klassi astudes vaatas  õpetaja ta poole ja küsis katielt, et miks ta hiljaks jäi. Katie vastas, et ta jäi hiljaks, ja istus oma kohale. ''Miks sa hiljaks jäid?'' sisisatas Elizabeth, ehk Liz, kes oli Katie pinginaaber ja parim sõber. ''Ma nägin jälle seda unenägu,'' sosisatas Katie Lizile vastuseks. ''Issand jumal küll! Viska ta peast välja! Saa juba üle!'' Endale teadmatagi oli Liz tõstnud häält. Nüüd vaatas terve klass nende poole ja Katie tundis kuidas ta punastama hakkas. ''Vabandust,'' ütles Liz vaikselt ja lõi pilgu vihikusse.

Katie istus kodus ja vaatas unelevalt aknast välja. Ta mõtted olid ikka veel unenäo juures. Kas see poiss on päriselt olemas ja ma lihtsalt ei mäleta temaga kohtumist või mõtlesin ma ta tõesti lihtsalt välja? Ja see roos? Katie tõusis oma toolist ja läks alla kööki. Ta otsis klaasi ja kallas endale  piima, mille ta kohe lahtise külmkapiukse juures ära jõi. Katie oli üksi kodus, talle meeldis see väga. Ta pesi klaasi kiiresti ära ja ruttas tagasi oma tuppa, kus ta avas arvuti. Katie jätaks oma jutuga mida ta kirjutas. Ta kirjutas armastusjutte, kuigi ta alati tahtis kirjutada seiklusjutte, aga tal lihtsalt polnud selleks annet. Selles jutus kirjutas ta nagu tavalistelt ühe paari draamadest ja armastusest. Katie jätkas kirjutamisega kuni keegi koju tuli.

Katie seisis kaunis metsas. Ta kuulis jõevee vulisemist ja jooksis sinna poole. Nagu Katie oli lootnud seisis see salapärane poiss tema unenägudest seljaga tema poole. Katie naeratas ja jooksis ta juurde. Poiss pöördus ringi, naeratas põgusalt ning haaras siis Katie'st kinni. ''Kus sa olnud oled?'' küsis poiss ja suudles Katie't laubale. ''Ma ei saa ju tervet päeva maha magada,'' tüdruk ei saanud pilku poisi silmadelt. Need olid imelised, tumedad, veidike ebamaised. Poiss ise oli ka väga nummi. Tumedad lühikesed sirged juuksed ja perfectne näo kuju. Poiss naeratas ja küsis:'' Mis sa vaatad?'' Ka Katie naeratas ja vastas:''Sind vaatan, ma olen sind terve igaviku oodanud. Kus sa oled?'' ''Varsti... '' sõnas poiss saladuslikult ja tõstis Katie sülle. Tüdruk kiljus ja  peitis näo poisi rinnale, ta pidi tõdema, et poiss lõhnas hästi. Ta pani mu ühe puu juures maha, seejärel aitas ta mu puuoksale istuma. Ta hüppas kiirelt minu kõrvale ja vaats mulle silma. ''Ma armastan sind,'' Katie ei tednud  kust see tuli, kuid ta teadis, et ta pidi seda poisile ütlema. ''Ma tean,'' ütles poiss viltuse, veidike kurva naeratusega. Ta suudles mind põgusalt ja sosistas mulle kõrva:'' Ma armastan sind rohkem kui sa eales võiksid teada.'' 

Katie istus oma tavalisel kohal, Liz'i kõrval. Ta oli väga unine. ''Meil on uus õpilane, Christophe, kas sa võiksid klassi ette tulla ning end tutvustada?'' ütles õpetaja. Klassi ette kõndis pikk, pruunide ja lühikeste juustega poiss, tal olid imelised tumedad silmad. Katie oli hetkega täiesti ärkvel. See oli poiss ta unenägudest. ''Tere, ma olen Christophe. Ma olen 16, tulen Pärnust, ''poiss naeratas pimestavalt, tundus nagu oleks ta vaadanud täpselt Katiele otsa. ''Tänan, Christophe, võid istuda,'' ütles õpetaja ja jätkas tunniga. ''Ta on päris nummi, '' ütles Liz mind nügides. ''Ma tean, see võib tunduda täiesti crazyna, aga tema on see tüüp kes mu unenägudes koguaeg on,'' Katie vaatas Lizile otsa. ''Tõsiselt?'' Tundus nagu Liz ei suudaks seda uskuda. ''Jah, see on täiesti crazy,'' Jätkas Katie. Liz hakkas midagi ütlema, kuid õpetaja juba pahandas nendega. Katie märkas kuidas Christophe talle naeratas ning siis mujale vaatas. Katie naeratas vastu ja vaatas siis vihikusse.

''Katie?'' küsis Christophe. Katie pööras ringi ja vaatas teda arusaamatult. ''Kuidas sa mu nime teadsid?'' sõnas Katie ja läkitas sõbraliku naeratuse. ''On see tähtis? Ma mõtlesin, et äkki, kui sul pole väga midagi teha võiksid äkki mulle linna näidata,'' Christhope naeratas nii vastupandamatult, et Katie oleks talle ükskõik mida lubanud. ''Olgu, kuna alustame?'' küsis Katie. ''Kuidas sobiks praegu?'' ütles Christophe. ''Sobib,'' Katie naeratas. Issand jumal küll, Ta rääkis muga! Appike, ma vist minestan. Ära minesta! Katie sundis end rahulikuks. Nad läksid koolimajast välja ja Katie hakkas Christophe'ile linna näitama. 

Christophe ja Katie istusid mänguväljaku kiikudel. Katie telefon hakkas helisema ja ta võttis selle vastu. ''Ja .... no olgu.'' Katie pani kõne ära ja libistas telefoni tagasi taskusse. ''Ma pean koju minema,'' Katie vaatas Christophile otsa. ''Tahad saadan su ära?'' küsis Christophe Katiet muretsevalt vaadates. ''Ei ole vaja,'' Katie tõusis kiigult,''Kas sa ise saad ikka koju?'' Christophe naeratas ja tõusis püsti:'' Ära minu pärast muretse.'' ''Olgu,'' Katie naeratas, ta ei märganud üht kivi ta jalge ees. Katie komistas, ta sulges silmad, et talle liiva silma ei lendaks. Ta jäi õhku liiga kauaks, ta avas kõigepealt ühe silma ning siis juba teise. Christophe oli ta kinni püüdnud ning poiss tõstis Katie nüüd püsti. ''Kas kõik on korras?'' küsis Christophe, ta vaatas Katiele otse silma. ''Jah, ma arvan küll,'' vastas Katie. Umbes poole minuti jooksul ei katkestanud kumbki neist silmasidest. Lõpuks vaatas Christophe maha. ''Kas lähme nüüd?'' Christophe häälest oli kuulda tagasihoitud valu. Kas tal on kahju, et me ei suudlenud? Ma lähen lihtsalt lolliks. ''Jah,'' vastas Katie vaikselt. Nad läksid mõlemad koos vaikides koju. 

''Katie,'' Christophe pani käe Katie õlale. Katie naeratas ja vaatas enda ümber, nad olid jälle mänguväljakul. ''Christophe,'' Katie naeratas ja kallistas poissi. ''Ära mind katki pigista,''Christophe rääkis naljatleva tooniga. ''Ma armastan sind ja ma ei taha kunagi sinust lahti lasta,'' Katie silmast jooksis ettehoiatamata pisaraid. ''Kas sa nutad?'' küsis Christophe ja vaatas Katiele otsa, ''Mida iganes sa teed, palun ära nuta.'' Christophe kallutas end Katiele lähemale ja sosistas talle kõrva:'' Meil jäi enne siin midagi pooleli.'' Christophe suudles Katiet ja võttis ta sülle. Katie imetles poisi tugevust. Poiss pani Katie liivale maha ja jäi tema kõrvale lamama. Ta võttis mõlemast Katie käest kinni ja suudles neid. Katie naeratas ja tegi Christophele põsemusi. Christophe keeras end Katie peale. Katie pani käed ümber Christophe ja suudles poissi. Nad keerutasid veidi liivas ringi, kuni jäid lamama. Katie tõmbas Christophe sinise, V-kaelusega T-särgi üle pea. Poissi käsi libises tüdruku reiele ja tõmbas selle ülesse poole. Christophe lõpetas hetkeks suudluse, et küsida Katielt:''Oled sa kindel, et sa tahad seda teha?'' Nad keerasid jälle liivas ümber, nüüd oli Katie allpool. ''Jah, ma tahan sind.'' Christophe suudles Katiet uuesti, kuid seekord kirglikumalt. Ta käsi libises Katie pluusi alla ja tegi kiire liigutusega tüdruku rinnahoidja lahti. Katie huuled liikusid Christophe kaelale. Korraga lagunes Katie unenägu laiali ja pilt läks mustaks.

Katie ärkas kiirelt tõustes. Ta nägi hetkeks Christophed ta ruumis, kuid kui ta laualambi põlema pani oli poiss juba kadunud. Tore, nüüd ma näen luulusid ka. Ta tundis, et ta rinnahoidja haak on lahti. Katie küünitas seda kinni panema, ta oli alati seda tegevust vihanud. Ta pidi juba uuesti magama heitma, kui ta märkas, et aken oli lahti. Katie tõmbas teki endale ümber ja kõndis akna juurde. Enne kui ta selle kinni tõmbas küünitas ta aknast välja ja ütles vaikselt:''Kobi mu peast välja, Christophe!'' Ta kuulis kuskilt naeruturtsatust, kuid Katie arvas, et ta lihtsalt kuulis valesti. Ta tõmbas akna kinni ja läks magama.