4.Osa

219 23 1
                                    

Katie ärkas Christophe kaisus. Poiss oli juba üleval ja tervitas tüdrukut suudlusega põsele. Katie naertas ja ronis voodist välja. Ma arvan, et ma armastan teda. Tüdruk tõmbas selga oma sinised teksad ja sinise särgi. Sinine oli Katie lemmik värv. Selle hommiku veetsid nad koos, nad ei rääkinud väga palju, kuid seda polnud vajagi.

Kui Katie lõpuks koju jõudis ootas ema teda köögis ja kutsus ta lauda. ''Nii, äkki sa räägiksid mulle kus sa olid?'' küsitles ema teda kahtlustavalt. ''Sa ei pea koguaeg kõike teadma,'' ütles Katie ülbelt. ''Jah, pean küll. Ma olen su ema.'' ''Ja mind ei huvita see,'' Katie tõusis ja läks oma tuppa. Ta ema küll karjus talle järgi, kuid Katie ei lasknud end kõigutada. 

Järgmistel päevadel ei kuulnud Katie Christophest midagi. Ta küll helistas ja saatis sõnumeid, kuid lõpetas selle peagi, sest arvas, et ta hakkab poissi lämmatama. Igal õhtul ei suutnud ta ilma Christophest mõtlemata magama jääda, ta oli sellesse poissi kõrvuni armunud. 

Katie oli valgel diivanil Christophe kõrval. ''Sa pead tedma, et isegi ,kui ma ära olen mõtlen ma sinust iga sekund. Christophe suudles Katie kätt, mille peale tüdruk punastas ja vaatas kõrvale. Katie toetas end poisi vastu ja poiss pani käe tema ümber. ''Ma arvan, et sa peaksid mind muutma,'' ütles Katie. Ta ei julgenud Christophele otsa vaadata, sest poiss oli tema muutumisele 100% vastu. ''Palun, muidu ma jään vanaks, ilma sinuta,'' tüdruku silmast jooksis pisar. ''Palun,'' Christophe rääkis aeglaselt,'' ära nuta. Ma ei suuda vaadata neid suuri kurbi pisaraid su silmis. Ma ei taha sind muuta, sest sa oled perfektne just nii nagu sa oled.'' Christophe tõstis Katie lõua ja sundis tüdruku endale otsa vaatama. ''Aga kui sa ei muuda, siis ma ju lõpuks kaon, võibolla igaveseks, kes teab?'' sõnas Katie. ''Sa ei kao kunagi igaveseks, sa tuled alati tagasi ja seda viimast teed sa alati väga võluva ja kauni daamina,'' Christophe liikus tüdrukule lähemale ja suudles teda. Katie hoidis poisist kinni, nii kauaks kui see tal võimalik oli, sest ta ei teadnud, et tema surm oli lähedal, liiga lähedal. 

Katie ärkas karjudes, seda unenägu oli ta näinud juba vähmalt seitse korda selle kuu jooksul. Praeguseks oli juba juuli ning Katie ja Christophe olid käinud juba terve kuu aega. Kuigi vahepeal kadus poiss päevadeks ja Katiel polnud aimugi mida ta tegi. See tegi Katie kahtlustavaks ja armukadedaks. Äkki on tal keegi teine? Katie ei tahtnud sellele isegi mõelda. Ta ronis voodist välja ja tõmbas selga oma eilsed riided. Ta oli tusane ning sellepärast ei tahtnud ta isegi hommikusööki. Kuid siiski istus ta harjumusest kööki laua taha. ''Tere hommikust,'' ütles Katie ema reipal ja rõõmsal häälel. ''Hommik,'' sõnas Katie. Järsku helises Katie ema telefon ja ta haaras selle kiiresti laualt. ''Jaa, hallo,'' järsku muutus ta tuju silmaganähtavalt. Kui enne oli ta olnud rõõmus siis nüüd oli ta kurb ja mõtlik. ''Mul on väga kahju ... jah, ma ütlen talle edasi.'' Katie ema pani telefoni käest ja jätkas rääkimist: ''Katie, kullake, ma ... mulle helistasid just Liz'i vanemad. Liz jäi täna hommikul auto alla ja ... ta on surnud.'' Katie vaatas klaasistunud pilgul lauda, ta silmadest hakkasid jooksma kuumad pisarad. Ta ei istunud seal väga kaua, ühel hetkel hüppas ta lihtsalt püsti ja jooksis uksest välja tänavale. Ta ei hoolinud, et kõik inimesed vaatasid, ta pidi saama neist kõigist eemale. Ta ei teadnud kuhu ta jooksis, kuid viimaks lõpetas ta jõe ääres. Ta istus maha ja jäi sinna nutma. ''Katie?'' Eric tuli Katiele lähemale. Katie vaatas talle läbi häguste silmade otsa. Eric nägi välja kurb, ta kallistas Katiet ja tüdruk kallistas teda vastu. ''Ma ei saa aru, miks just tema?'' Katie nuttis Ericu najal, poiss lihtsalt kallistas teda tugevamini. Nad istusid tagasi maha ja Katie jätkas. ''Ta oli kõige sõbralikum tüdruk üldse, miks just tema? Liz oleks pidanud elama veel vähmalt kuuskümmend aastat.'' Katie silmist jooksis suuri märgi pisaraid. Eric noogutas. Nad istusid seal, Katie nuttis ning Eric vaatas lihtsalt tühjusesse. 

''Mis siin toimub?'' hüüdis Christophe vihaselt. Katie ja Eric istusid endiselt jõe ääres, Katie ei olnud suutnud nutmist lõpetada ning Eric hoidis teda endiselt kaisus. ''Võta oma käsi tema ümbert ära!'' Christophe hääl kõlas nördinult ja vihaselt. Katie tahtis öelda, et asi pole nii nagu paistab, aga sõnad lihtsalt ei tulnud välja. ''Mida sa talle tegid?'' küsis Christophe. ''Mina ei teinud talle midagi, äkki tegid sina?'' Eric nautis Christophe kallal norimist. ''Seda sa veel kahetsed!'' Christophe lõi Ericule vastu lõugu, mille peale Katie püsti kargas ja karjuma pistis. ''Lõpetage ära, palun!'' Katie jooksis nende kakulse vahele. Ta teadis mis nüüd juhtub : kellegi löök läheb Katie vastu ja tüdruk saab haiget, peale seda lõpetavad poisid kaklemise ja tulevad teda aitama. Katie sulges silmad ning just nii juhtsuki. Katie sai löögi kõhtu ja ta kukkus maha. ''Katie!'' kõlas mõlema poisi suust, kumbki poistest polnud kindel kelle löök Katiet tabas. Tüdruk hoidis mõlema käega kõhust kinni, ta proovis, kuid ei suutnud pisaraid peatada. Ta ei tahtnud välja näha nõrk ja tobe. ''Vabandust, ma poleks pidanud temaga kaklema, kuigi tema alustas,'' Christophe süüdistav pilk tabas Ericut. ''Mina alustasin, mida sa ajad. Sina olid see kes tuli minu peale karjuma,'' sõnas Eric ennast kaitsetes.''Palun,'' Katiel oli raskusi jätkamisega, ''ärge tülitsege.''

Christophe kandis Katie enda juurde ja pani ta diivanile lamama. ''Sa pead puhkama,'' ta ei vaadanud Katiele otsa, poisi häälest oli kuulda tema valu, isegi kui ta püüdis seda peita. ''Ma tean, et sa tahad teada, mis seal jõe ääres juhtus,'' sõnas Katie. ''Ei taha,'' Christophe hääl kõlas külmalt ja selgelt. ''Mu emale helistasti ja öeldi, et,'' Katiele jäid sõnad kurku kinni,''et Liz jäi auto alla.'' Christophe vaatas Katiele otsa, kuid ta hoidis siiski eemale. ''Ma jooksin jõe äärde nutma ja siis tuli sinna tema ... ta lihtsalt lohutas mind,'' Katie ei teadnud, kas need pisarad ta silmis olid tekkinud selle loo rääkimisest või sellest, et Christophe käitus nagu ta ei hooliks. ''Miks ma peaksin sind uskuma?'' lausus Christophe külmalt. Katie ei osanud vastata. ''Miks sa ei peaks?'' ütles Katie lõpuks. ''Ma ei tea,'' Christophe tõusis toolist ja jalutas teise toa otsa. ''Sina oled see kes vahepeal päevadeks kaob, miks ma peaksin sind usaldama?'' Katie tõusis samuti. Ta oli vihane, miks poiss teda ei usaldanud? ''Sa ei peakski, ma olen sulle ohtlik,'' poisi hääl püsis külm, kuid seekord oli selles kuulda ka kurbusenooti. ''Ohtlik? Ma pole enam väike, et kõik mulle ohtlikud oleks!'' Katie oli vihane, ta ei suutnud oma häält valitseda ja hakkas karjuma. ''See maailm on ohtlikum, kui sa arvad. Sul pole aimugi, kes ma olen ja mida ma sulle teha võin.'' Katie turtsatas: ''Kas sa ähvardad mind?'' ''Otseselt mitte,'' Christophe pööras ringi ja kõndis Katie juurde. Poiss tõstis tüdruku lõua ülesse, sundides ta endale otsa vaatama. ''Sa lihtsalt mängid minuga,'' sõnas Katie vaikselt. Poiss suudles tüdrukut kiirelt. ''Võib olla,'' vastas Christophe. ''On huvitav, et sa mind ei karda, seekord pole sul vist õrna aimugi,'' see oli rohkem mõeldud Christophele endale, kui Katiele. ''Sa pole pooltki nii ohtlik kui sa arvad, poiss,'' sõnas Katie ja vabastas end Christophe haardest. ''Sul pole aimugi, kui ohtlik ma olen,'' Christophe tundus vihane. ''Räägi mulle, kui paljude tüdrukutega sa veel mängid peale minu?'' küsis Katie. ''Mitte ühegagi,'' Christophe tundus solvunud, ''sa oled ainus, kes mind huvitab.'' ''Miks ma peaksin sind uskuma?'' ütles Katie vaos hoitud vihaga. ''Sa ei peagi,'' Christophe tundus kurb ja vaikne. Katie kõndis ukse juurde. ''Kuidas me saame koos olla, kui me üksteist ei usalda?'' küsis Katie vaikselt. ''Ma ei tea, '' Christophe hääl oli vaikne. ''Ma arvan, et meie vahel on kõik läbi,'' Katie avas ukse. ''Ära mine, ma ei saa sul minna lasta. Liiga palju kordi olen ma su käest lasknud, kuid mitte seekord,'' Christophe hääl oli vaikne, kuid kindel. Katie ei hoolinud sellest ja hakkas juba uksest välja minema. Korraga tundis Katie kaelal tugevat valu, midagi tungis ta nahka. Katie silme eest võttis mustaks ja ta kukkus põrandale....

... ''Palun, anna mulle andeks. Ma ei tahtnud sulle haiget teha'' ... ''Minu pärast oled ka sina selle needusega koos, vabandust'' ... '' Anna mulle andeks, see kõik on minu süü''...

Katie ärkas Christophe diivanil. Ta tundis end teist moodi, ta oli näljane, kuid tal polnud aimugi mida ta tahtis. Alles nüüd märkas, et Christophe silmist jooksevad pisarad. ''Mis kurat sa mulle tegid?'' Katie karjus Christophe peale. Katie katsus oma kaela, seal oli poolkuu kujuline arm. ''Ma muutsin su,'' Christophe naeratas kurvalt,'' sa oled nüüd vampiir. ''Mida paska sa ajad?'' sõnas Katie. ''Tule me peame sulle süüa leidma,'' Christophe haaras Katie käest kinni ja tõmbas ta enda järgi õue. Õues tundis Katie üht magusat lõhna, mida ta seletada ei suutnud. Väljas oli juba pime, kuid Christophe vedas teda ikka kõige pimedamate nurgataguste poole. ''Kuhu sa mu ...'' Katie ei suutnud seda lauset lõpetada, ta tundis seda magusat lõhna ja ta ei suutnud sellele vastu panna. Ta teadis mida teha, see oli nagu ürgne instinkt, mis käskis tal tappa. Katie tormas selle lõhna poole ja surus talle oma hambad kaela. Tema suhu voolas soe, punane, magus veri. Külm keha kukkus tänavale. Seda nähes tundis Katie teatavat rahuldust, ta ei osanud seda seletada, kuid see tundus mõnus. Christophe nägemine tõmbas ta sellest hetkest välja. Nüüd oli Katie vihane. ''Kas sa tahad mulle rääkida, kes kurat ma olen?'' Katies hakkas üle võtma paanika, hirm teadmatuse ees, hirm tuleviku ees. ''Nagu ma ütlesin, sa oled vampiir, vereimeja, surematu, kuidas iganes sa seda nimetada tahad,'' Christophe vaatas talle otsa. ''Miks sa seda minuga tegid?'' Katie hakkas nutma ja tõmbus poisist eemale. ''Ma ei tahtnud seda teha, kuid ma olen oodanud sind juba mitu sajandit, ma ei suutnud enam,'' sõnas Christophe kurvalt. Katie lasi poisist lahti ja jooksis minema, kuskile temast eemale. Kuskile kõigist eemale.

Ainult unenägudesWhere stories live. Discover now