Ainult unenägudes

2.Osa

''Katie,'' Liz tormas tüdruku juurde ja vedas ta ühele pingile istuma.,''sa pead mulle kõigest rääkima!'' ''Millest rääkima?'' küsis Katie arusaamatult. ''Eile, sina ja Chritophe,''Liz hakkas juba pahaseks saama, kuna Katie ei saanud pihta. Veidike aega vaatas Katie ikka Lizile otsa ja siis laksatas endale vastu pead:''Aaa, midagi ei juhtunud.'' ''Räägi, tundide ajal ta ainult sind  vahtiski,'' Liz naeratas,''ma arvan, et sa meeldid talle.'' Katie rääkis eilsest, kuid mitte sõnagi unenäost ja öösel juhtunust. Kell läks tundi ja tüdrukud jooksid klassi.

''..kes oskab selle avaldise lahendada? Katie, palun tule tahvli juurde,'' ütles õpetaja monotoonsel häälel, tundus nagu oleks tal sama igav nagu õpilastel. Katie lohistas ennast vaevaliselt tahvli ette, võttis kätte kriidi ja kirjutas võrdusmärgi taha number kolmesaja kuuekümne kaheksa. ''Õige,'' õpetaja kirjutas tahvlile järgmise tehte. ''Ta jälle vaatab sind, ma arvan, et ta on sinust täiega sisse võetud,'' sosistas Liz, kui Katie tagasi oma kohale tagasi jõudis. ''Ma ei usu, me eile hängisime mängukal, ma kukkusin ja ta püüdis mu kinni. Me jäime üksteisele otsa vaatama, mulle tundus nagu hakkaksime me suudlema, kuid siis vaatas ta maha. Niiet ma ei meeldi talle,'' lausus Katie pettunult. ''Ähh, sa oled nii loll. See ei tähenda, et sa talle ei meeldi, see tähendab, et on lihtsalt veidike vara. Ära muretse, te suudlete juba varsti,''Liz naeratas. ''Arvad, kuule, kuidas sul Ericuga läheb?'' sositas Katie püüdes muuta teemat. ''Surmkindel, meil läheb hästi. Ma käisin eile tema pool, ta vanemaid polnud kodus. Sa vist juba aimad mis juhtus,'' Liz naeratas kelmikalt. ''Detaile pole vaja,'' ütles Katie vihikusse tumedaid silmi joonistades. Nad mõlemad hakkasid itsitama. Kõik vaatasid neid, neid kuid see ajas tüdrukuid veel rohkem naerma. Lõpuks oli õpetaja sünnitud nad tunnist välja ajama.

''Kuule koguneme täna minu poole,'' ütles Liz, ta hoidis Ericu käest kinni ja seisis keset nende väikest sõpruskonda. ''Ütle mis kell ja ma olen kohal,'' Katie üritas olla entusiastlik kuid ta mõtted olid kogunenud ta unenägude ümber. See roos, ma sain samasuguse ünenäos. Ja eile ta tegi unes mu rinnahoidja lahti ning, kui ma ärkasin oli see lahti. Kui kolmandat korda ka midagi sellist juhtub, siis .... no ma ei tea mis siis, aga igatahes on see kahtlane. ''Tore, tulge kell kuus,'' Liz tõi Katie mõtisklustest välja. Katie pani alles nüüd tähele, et Liz oli juba minema keksinud. Ka Katie tõusis, kuna oli aeg koju minna. 

Kodu, armas kodu. Katie jooksis oma tuppa, viskas koolikoti nurka ja avas riidekapi. See polnud väga suur, kuid sinna mahtus Katie arust piistavalt riideid. Ta haaras sealt lühikesed püksid, kollase maika ja pusa. Ta võttis need kaasa vannituppa, mis asus ka teisel korrusel. Ta sulges ukse korralikult ja kontrollis kas üks ikka sai lukku. See oli üks ta tobetatest harjumustest. Ta võttis seljast teksad ja sinise särgi. Katie sättis vee dušši all parajaks ja astus sisse. Katie lasi veel üle oma keha voolata, üle ta selja jooksid külmavärinad, toas oli jübe külm ja vesi oli soe. Pesemisega läks tal ümbes pool tundi, peale mida ta läkks oma tuppa end valmis sättima. 

Lizi maja oli kena, see oli küll väike, kuid mahutas kolm magamistuba, vannitoa, vetsu, köögi ja elutoa. Pealegi oli neil hiiglaslik aed. Katie lasi saatis Lizile sõnumi, et ta on kohal ja kohe avanes ka uks. ''Lõpuks ometi, me lausa surime sind oodates,'' Liz oli juba täiesti purjus. Katie astus sisse, pani oma ketsid ukse äärde ja läks sisse. Muusika oli suhteliselt valju ja pani Katie kõrvad valutama. ''Viin on laual, aga kui sa mingi pussy oled, siis on meil gin'i ka,'' juhatas Liz vaevaliselt. 

Katie istus Liziga diivani peal. ''Ma arvan, et,'' Liz oli alustanud seda lauset juba kuus korda, ''sa peaksid rääkima Christophele, sa peaksid talle ütlema, et sa armastad teda.'' Lõpuks, kuid siiski vaevaliselt, sai Liz lause lõpetatud. ''Ma lähen hingan värskat õhku,'' lausus Katie. Ta tahtis Liz'i juurest minema minna, sest talle ei meeldinud kui too purjus oli.  Katie tõusis püsti ja jalutas välja, ta jäi seisma alles kõnnitee ääres. Katie hingas värsket õhku, oli tore olla eemal kõigist neist purjus märatsejatest, valjust muusikast ja okseloikudest põrandal. ''You!'' ütles kohutavalt tuttav hääl Katie kõrvalt. ''Tšau, noh kuidas siis sulle meie väikelinnas siis meeldib?'' küsis Katie sõbralikult. ''Noh, kui aus olla siis on siin suurepärane,'' lausus Christophe naeratades. ''Tegelt? Siis on ju tore,''  Katie naeratas ja jätkas,''tahad lähme jalutame Liz'i aias?'' ''No olgu,'' naeratas Christophe. Nad kõndisid aiast sisse ja maja taha. Korraga murdis Christophe maast ühe võilille ja ulatas selle Katiele. ''Teile, mu daam,''Christophe ütles seda nii pidulikult kui võimalik. Katie ainult kihistas naerda ja poetas vaikselt suunurgast: ''Aitähh!'' Nad jalutasid edasi kuni jõudsid ühe puu alla. ''Ma arvan, et meil jäi midagi seal mänguväljakul pooleli,'' ütles Christophe. Katie naeratas, kui Christophe teda suudles. Katie pani käed ümber poisi kaela ja poiss tõmbas Katie endale lähemale. Katie taganes seljaga vastu puud ning Christophe tõmbas ta vasaku jale ülesse ja talle lähmale. Katie süda põksus meeletult ja ta püüdis hoida kingamist normaalsena. Viimaks lõpetas Christophe suudluse ning nad jäid mõlemad üksteise lähedale seisma. ''Ma arvan, et see oli perfektne,'' sosistas Christophe Katie'le kõrva. ''Jah,'' Katie tõmbas poisi endale lähemale ja vaatas talle otsa. ''Sul on ilusad silmad,'' lausus Christophe ja suudles Katie't põsele,''ma pean minema.'' Christophe jooksis eemale, kuid Katie hüüdis:''Oota!'' Poiss peatus ja vaats tagasi. Katie tormas Christophe juurde ja küünitas ta juurde ülesse.  Poiss naeratas ja andis Katiele kiire suudluse. Tüdruk naeratas ja ütles:'' Sa peaksid minema, tsau!'' ''Tsau!''

''Ma juba ootasin sind!'' Christophe naeratas ja võttis Katie ümbert kinni. ''Mina sind rohkem,'' lausus Katie. ''Sa oled nii ilus,'' Christophe nuusutas Katie kaela. ''Tantsime.'' ''Mida? Ma ei oska tantsida!'' Katie tõmbus hetkega Christophest eemale. Christophe ei kuulanud Katiet, vaid pani muusika mängima ja võttis Katie'st kinni. ''Ma ei lase sul kukkuda,''sõnas poiss ja tegi esimesed tantsusammud. Katie haaras paaniliselt Christophest kinni, läks kaua kuni ta lõpuks seda vabamalt võttis. ''Näed, pole ju nii hull,'' Christophe keerutas Katiet ja naeratas. ''Jah, see on isegi päris tore,'' Katie vaatas Christophe silmadesse, kuid seekord polnud need tumedad, vaid punased. Katie üritas sellele mitte mõelda ning tantsis edasi. ''Tule!'' ütles Christophe ja liikus jõe poole. ''Mis me teeme?'' naeratas Katie. ''Meie, lähme ujuma,'' sõnas poiss ja suudles tüdrukut põsele. ''Mul pole ujukaid,'' kurtis Katie murelikult. ''Nii kenal tüdrukul pole riideid vaja,'' sosistas Christophe tüdruku kõrva. Katie punastas, kuid kui Christophe riided seljast võttis, võttis ka tema. Christophe vaatas Katiet, ning tüdruk tundis kuidas ta uuesti punastab. ''Sa oled kena,'' poiss haaras Katie sülle ja viis ta vette.

''Mis asja!'' hüüatas Liz, kui Katie talle kõigest rääkis. ''Ma arvasin, et te suudlete aga mitte nii ruttu, kui kaua ta siin koolis käinud on? Kõigest kaks päeva. Ma arvan, et ta on lihtsalt üks nendest, kes mängib teiste tunnetega, sa ei tohiks nii kiiresti riskida,'' jätkas Liz juba veidike vaiksemalt. ''Ma ei usu, aga kui see on nii, ei saaks ma ikkagi temast eemale hoida. Ta huuled on nii pehmed ja mõjuvad mulle, kui mürk. Ma ei suuda vastu võidelda, appi küll! Ma olen vist täiesti armunud,''Katie vaatas uneleval pilgul lakke. Keegi pani käed Lizi silmade ette ja sõnas:''Ärva kes?'' ''Äkki maailma parim poiss, kes juhtumisi on minu?'' Liz naeratas. ''Oleks piisanud, kui sa oleks lihtsalt Eric öelnud,'' ütles poiss ja küünitas Liz'ile põsemusi tegema. ''Kuulge, tuvikesed, võtke tuba,'' Katie naeratas. ''Kuule sina võid oma Christophega toa võtta!'' Liz istus nüüd juba Ericu süles, kes mängis ta sõrmedega. ''Mis värk on?'' küsis Eric. ''Ta musitas uuega.'' Katie virutas Lizile jalaga.''See pidi saladus olema!'' sisistas ta. ''No palju õnne siis, tundub, et too poiss saab ükskõik kelle ta tahab,'' lausus Eric. ''Mida sa sellega mõtled?'' Katie vaatas Ericut kahtlustavalt. ''Ta tahab sind ja sina kohe langed tema ette, ta lihtsalt tundub selline tüüp.'' ''Ok...'' Katie ei teadnud kuidas reageerida, kuid see andis talle mõtlemisainet. Kell helises ja jälle algasid tüütud ja igavad tunnid.

Christophet polnud koolis. Katie oli pettunud, ta lootis temaga kokku saada. Isegi kui ta oleks tulnud, mida oleks ma talle öelnud? Tere, kuule meie suudlus oli väga hea, äkki tahad uuesti? Katie huulilt pääses sarkastiline naeruturtsatus. ''On sul mingi probleem, Katie?'' küsis õpetaja hästi hoitud vihaga. ''Ei, kõik on hästi,'' Katie jätkas sarkasmiga. ''Õpetajatega ei räägita sellisel toonil, ma panen sulle märkuse,'' õpetaja avas valge klassipäeviku ja alustas sinna kirjutamist. ''Ma isegi ei teinud midagi!'' Katie tõstis häält. ''Kas ma pean su klassist välja saatma?'' küsis õpetaja vihaselt. ''Pole vaja,'' Katie tõusis püsti,'' ma lähen ise!'' Ta kõndis klassist välja, tundes ülimat rahulolu. Katie ei teadnud kuhu minna, niiet ta lihtsalt kõndis kuskile sihitult. Lõpuks jõudis ta välja mänguväljakule. Katie istus kiigule ja haaras telefoni järele. Kell oli alles kaksteist.  Mu vanemad tapavad mu. Katie ei saanud veel koju minna ja raha tal ka polnud, et süüa osta. Ta pahandas endaga, et oli rahakoti maha unustanud. Katie pistis telefoni taskusse tagasi ja vaatas maha. Ta juurdles oma unenägude üle, miks need on koguaeg temast? Miks ma neid näen, need tunduvad nii tõelised. Ja see roos... ''Miks sa koolis pole?'' küsis tuttav hääl. Katie ehmatas peaaegu end kiigult maha. ''Sa ehmatasid mind!'' Katie vaatas Christophele otsa. ''Sa ei vastanud mu küsimusele.'' Ta istus Katie kõrvale tühjale kiigule. '' Ma lahkusin tunnist, mul sai villand,'' Katie vaatas Christophele otsa. Christophe vaatas kohe kõrvale: ''Sa peaksid õpetajalt vabandust paluma, ma ei taha, et sul pahandusi tuleks.'' ''Ei vabanda ja pealegi sa ei vastanud mu küsimusele,'' Katie hakkas juba veidike ärrituma, talle ei meeldinud, kui teda käsutati. ''Palun,'' Christophe vaatas Katiet. ''Ma ei hakka vabandama, pealegi tema alustas.'' ''Palun, minu pärast!'' Christophe suured silmad olid anuvad. Katie tõusis kiigelt ja läks sõnagi ütlemata eemale. Ta ei tahtnud, et teda käsutataks, ta tahtis tunda end täiest vabana. Christophe ei tulnud talle järgi. Sisemas soovis tüdruk, et poiss oleks ta peatanud, kuid ta mõistus mõtles omapead. 

Järgmistel päevadel polnud Christopher koolis ja Katie tundis end halvasti. Äkki ma ütlesin midagi? Katie ei teadnud mida teha, Liz küll ütles, et ilmselt pole viga tema, aga ta tundis end endiselt halvasti. Ka tunnid ei aidanud Katiel mõtteid eemale juhtida, tegelikult tegid need ta enesetunde isegi veel hullemaks. ''Õpetaja,'' ütles Katie, kui ta peale tunni lõppu üpetaja laua juurde kõndis. ''Jah, Katie.'' ''Ma tahtsin vabandada oma eilse käitumise pärast,'' lausus Katie. ''Pole viga!'' õpetaja näis kohe rõõmsam. Nad lahkusid koos klassisit ja Katie läks järgmisesse tundi.