Tagasi alguses

17. Hilinemine

"Vabandust, et tundi hilinesime," laususin kiirelt kunstiõpetajale tühised sõnad, kui poole tunni pealt klassi sisenesime.

Justin hakkas oma koha poole liikuma, mina tema järel, kuid õpetaja käskis meil peatuda. Jäime seisma klassi ette.

"Kuhu nüüd? Mida ma olen maininud, Justin, Emily? Mida ma teile iga tund korrutan, klass?" lausus heledate ja krunnis olevate juustega naisõpetaja kõrgel ja kriiskaval häälel etteheitvalt.

Klassis valitses vaikus. Vaatasin ruumis ringi ja leidsin lõpuks Joeli ühes tagumises pingis istumas. Meie vahel oli küll veidi vahemaad, kuid tabasin hästi ära ta põlastava pilgu, mis tal Justinit vaadates tihti silmis on. Ta põrnitses mu kõrval seisvat poissi, pilk mõtlik ja üleolev. Hetke pärast vaatas Joel hoopis mulle otsa. Ta kaotas silmapilguga kõik endised  emotsioonid ja asendas need naeratusega näol. Ta vaatas minu poole, lai naeratus näol ilutsemas.

"Te teate, et ma ei salli hilinemist mitte karvaotsaski! Ehk suvatseb noorpaar meile nüüd seletada tundi hilinemise põhjust?" küsis kunstiõpetaja ühelt jalalt teisele sammudes, tähtis nägu peas.

Klassis läks väike sosistamine lahti ja üks poiss, kes Justiniga kambas liigub, hüüdis vaikselt, ilmselt soovides, et ainult klass seda kuuleks: "Nad käisid tittesid tegemas!"

Sellele järgnes väike naerukõmin üle kogu klassi. Ma ei osanud olukorrale kuidagi reageerida. Mulle ei jõudnud esialgu kohale, et see tüüp oli just teinud labase nalja, mis puudutas mind. Mulle ei meeldi naerualune olla. Ilmselt ei meeldi see ka Justinile, kuigi ta seda praegu välja ei näita. Ta ei naera, ta ei ole kuri - ta on emotsioonitu kivisammas. Nii et otsustasin meie mõlema eest ta kambajõmmile kurja pilgu saata, mis koosnes ka kulmukortsust mu laubal.

"Kes see andis loa naerda?!" karjatas õpetaja äkitselt, käega vastu lauda lüües. Klass võttis naeruhoogu veidi maha, üritades oma äkitselt tekkinud lapselikku itsitust varjata.

"Teie kaks, näidake kodused tööd ette," pööras õpetaja taaskord tähelepanu mulle ja Justinile.

Tahtsin vastumeelselt oma koolikotist vihiku välja võtta, et näidata oma kodutööd, kuid mulle meenus, et seljakott on endiselt veel Justini õlal koos tema omaga. Kas ta ise ei saa sellest aru või?

"Kurat küll, anna mu koolikott siia," laususin Justinile veidi valjemalt, kui olin plaaninud, tekitades sedasi klassis naerulaine.

Poiss vaatas mind, näidates vaid hetkeks oma näos segaduse emotsiooni. Suunasin silmad oma koolikoti poole, talle sedasi sellest märku andes. Endiselt ei mõistnud ta kuigi palju, seega astusin sammu lähemale ja osutasin ühe käega oma koolikotile.

"See on minu oma," laususin ma pahaselt, olles seidasi jällegi teiste naermise põhjuseks.

"Kas saab vaikust või ei saa?!" karjus õpetaja veel valjemalt.

Klassikaaslased eirasid õpetajat. Inimesed sosistasid ja nii vastumeelne kui see mulle ka pole, kuulsin enda nime, millele järgnes väike naermine. Ma ei salli absoluutselt, kui minu üle naerdakse. Eelmises koolis mu üle ei naerdud, sest mind kardeti ja selleks oli ka põhjust. Siin ei ole kellelgi aga aimu, et minuga ei maksa norida.

Hammustan tugevalt põske, et takistada oma vihast tingituid sõnu suust välja lendamast. Üritan neid alla neelata, ma ei taha olla õel. Samas tean, et ka neil pole õigust minu üle naerda.

Järsku kogu naermine klassis lakkas. Kõik vaatasid mujale, põrnitsedes oma laual olevaid õppetarbeid või õues olevat ilma. Keegi ei vaadanud enam siia, keegi ei naernud.