Tagasi alguses

54. "Luba mul oma südames edasi elada."

Olen paari minutiga koolis söögivahetunnis oma toidu alla kugistanud, hoides pidevalt oma pilku eemal lauas istuval tumedapäisel noormehel. Ma ei ole teda kordagi silmist lasknud ning olen teda juba paar päeva jälginud. Ta lõunatab üksi. Ma tean, et tal oli varasemalt palju laudkondlasi, kuid nüüd eelistab ta alati üksi istuda.

Mul on temast kahju. Samas olen ka natukene rõõmus, sest kui ta istub üksi, on mul hea võimalus tema juurde minna ja temaga rääkida.

Nii et seda olengi nüüd tegemas. Viisin kärmelt oma tühjad nõud ära ning hingasin sügavalt sisse, lootes, et lisaks toiduhõngu täis õhule leidub selles ka kübeke julgust.

Ma suudan seda. Ma pean suutma.

Hingan taas välja, soovides väga, et kõik mu kõhklused väljahingatava õhuga minust kaoksid, kuid jõudes järjest lähemale kurvale koolikaaslasele, saab mulle selgeks, et pagan, ma ikka ei suuda seda.

Olen aga juba liiga lähedal, et nüüd araks lüüa, seega võtan poisi vastas istet. Ma saan hakkama.

"Hei, Oliver," sõnasin kerge naeratusega, kui end mugavamalt koolivenna vastu istuma sättisin ja seljakoti enda kõrvale seadsin.

Poiss tõstis oma pilgu ning kuigi tema silme ette ulatuv tukk varjas ära ühe tema silmast, tajusin isegi ta pilku nägemata, mis temaga toimus. Mõne päeva eest olin ise sarnases seisus.

"Hei, Emily," sõnas poiss üsnagi emotsioonitult, kui ta oma tühja pilgu tagasi oma toidule viis, mida ta vaevu puudutanud oli.

"Kuidas sul läheb?"

Tobe küsimus, ma tean, aga kuidas muud moodi saangi ma seda vestlust aretada? Ma ei saa ju minna ta juurde jutuga, et hei, kuule mees, siuke lugu, et see Joel-poiss, kes sul kord peol lahti imes, ta küll suri ära, ags oh, vahi nalja, ta jättis mõne kirja maha ja ohsa poiss, üks on sulle, Oliver!

Noormees mu vastas kehitas õlgu, kui kahvliga oma toitu sonkis, justkui oleks taldrikul lõunasöögi asemel hoopis surnud rott ja sõnas: "Normaalselt."

Panin mõlemad käed lauale, et end natuke ette poole toetada, kui oma mures pilguga teda vaatasin: "Aga tegelikult...?"

Oliver tõi oma silmad taas taldrikust, tegi peaga väikese liigutuse, nii et ta tukk silme eest kõrvale lendas. Nägin nüüd ta mõlemat silma, mis olid veidike kurja pilguga, kui ta etteheitvalt lausus: "Mis sa ise arvad?"

"Sitasti?" tegin oma pakkumise.

Poiss ohkas kurvalt, kuid noogutas ning kuigi ta pilk oli otse, ei vaadanud ta mind, vaid tühja õhku meie vahel. Ühel hetkel suutis ta oma silmad taas fookusesse viia, nägin selgelt tema kerget närvilisust, kui ta oma huule sisemust hammustas, justkui kaaludes, kas ja kuidas talle pähe turgatanud mõtet minuga jagada.

Ta lasi kahvlil oma haardest taldrikusse kukkuda, kui ta mõlemad käed enda sülle pani ja eksinud pilgul lõpuks minu silmad leidis. Ta hammustas veelkord oma huult, enne kui vaikselt lausus: "Sa olid Joeli sõber, Emily, onju?"

"Olin."

"Ma... Uh... Kui palju ta..." poiss oli oma käe enda kuklale viinud ning sasis närviliselt sealseid juukseid. "Kui palju ta, noh, minust rääkis...?"

Tal ei olnud vaja rohkem öelda, sest sain selgelt aru ta küsimusest ning sellest, mida ta sellega täpselt silmas pidas.

"Ta rääkis mulle üldiselt, mis teie vahel juhtus," laususin ausalt. Mäletan väga selgelt, kuidas ma Joeli toas ta kõrval istusin ning kuidas ta peale oma paanikahoogu minuga oma muresid jagas. Üheks neist muredest oli justnimelt Oliver. Kuigi ma ei nimetaks teda otseseks probleemiks - Joel oli lihtsalt segaduses.