Tagasi alguses

39. Justin vs Emily, kumb võidab müksamise võistluse?

"Nii et ma palun sind, Emily, mõtle mu sõnade üle ja proovi neis midagi leida, mis aitaks sul Georgi mõista," sõnas ema, olles lõpetanud Georgi minevikust loo rääkimise ja tõustes mu voodiservalt, suundudes ukse poole. Enne mu toast väljumist pöördus ta veel ümber ja kordas oma palvet: "Ma väga palun sind."

Noogutasin vaevumärgatavalt ja suunasin pea enda ette, oletades, et ema on juba toast väljunud, kuid kui kuulsin ema kedagi üllatunult teretamas, tõstsin uudishimust pead.

Ootamatu külaline tervitas mu ema vastu, olles ise seejuures veidi kohmakas: "Tere, Georg lasi mind sisse. Ma ei tahtnud segada. Ma võin hiljem tagasi tulla."

"Ei ole midagi, Joel, me olime niikuinii juba lõpetanud," naeratas ema.

Joel vaid naeratas oma kurikuulsat naeratust ja astus ukse eest, mille järel ema lõpuks toast väljus. Poiss astus aga paar sammu edasi ja võttis istet veidi eemal asuval toolil.

"Kas kõik on ikka korras? Sa oled kuidagi kahvatu," lausus ta veidi murelikult, mille peale ma noogutasin.

"Jah, korras. Ma sain lihtsalt just teada, et Georgil oli tütar, kes suri üledoosi ja ma pole seda varem kuulnudki," rääkisin enda sõnu kontrollimata, kuid pannes siis ruttu käed oma suu ette. "Kurat, see ei olnud minu asi, mida rääkida."

Joel naeratas tasaselt, kuid sõnas: "Pole siis vist ka minu asi täpsemalt uurida. Räägime millestki muust, ma ei taha nii tõsistest asjades juttu teha."

Meie vahel oli veidi vaikust, mille ma lõpuks purustasin: "Mul pole absoluutselt midagi su seltskonna vastu, Joel, aga tavaliselt sa teatad pikemalt ette, kui kavatsed läbi astuda. Ja sa lihtsalt... Istud siin, see on veidi kahtlane."

"Mul on vaja head aega öelda ja mulle ei meeldi seda telefoni teel teha," lausus poiss tõsiselt.

"Head aega?" küsisin imestunult, olles väga ehmund. Ta ei tohi ära kolida, ma naudin tema sõprust. Keegi ei tohi seda minult jälle võtta. Üsna pea suutsin küsida: "Kuhu sa minemas oled? Kolid ära? Kui kaugele? Millal ma sind uuesti näen?"

"Rahune, Emmy, ma ei hakka kolima," naeris noormees. "Mul on iga-aastane suguvõsa kokkutulek Hawaii'l. Tavaliselt on see rohkem kevade aegu, aga mõtlesime tänavu varem pidada. Onutütar saab kevadel lapse, seega praegu on paras aeg enne beebi tulekut ära käia. Ma oleksin sulle varem sellest minekust rääkinud, aga see tuli mulle ka ootamatuna."

"Kuna sa siis lähed?"

"Homme, seega ma tah-"

Joeli katkestas mu telefonist kostuv piuksatus, mis andis märku sõnumi saabumisest. Kuna ma ei saa eriti paljudelt inimestelt sõnumeid, ei olnud mul vaja kaua nuputada, kes selle saatis.

Ma ei vaadanud seda algul, sest leidsin, et see oleks Joeli suhtes ebaviisakas olnud, kuid kui ta lausus, et peaksin sõnumit siiski lugema, ei näinud ma muud võimalust.

Theo:
Ma loodan, et varsti kohtume. :) Ma tõsiselt igatsen sind. :*

"Kes see oli?" küsis Joel, üritades ilmselt mitte liiga uudishimulik näida, kuid siiski sain poisi olekust aru, et just seda ta oli.

Olgugi, et Joel on mu hea sõber, kellele ma valetada ei taha, tegin seda siiski. Panin telo kiiruga hääletu peale ja lükkasin eemale, ise samal ajal öeldes: "Ah, mingi suvaline reklaamsõnum. Ära pane tähele."

Joel võttis hetke mu telefoni põrnitsemiseks, kuid seda vaid selleks, et seejärel mulle samamoodi otsa vaadata nagu ta ennist telefoni silmitses.

"Reklaamsõnum?" kordas ta mu valet ja juba hääletoonist mõistsin, et ta ei jäänud seda uskuma. Ta jätkas: "Ei tea, miks mul on selline karvane tunne, et see sõnum oli Theodorilt? Võib-olla seetõttu, et ma nägin teid ennist koolimaja ees?"