Pidu, mis muutis kõik

16

*2 päeva hiljem*

Lõpuks saan koju tagasi minna, poisid läksid juba eile ära. Kui ma koju jõudsin, siis seal ootas mind vanemad ja nende süles mu laps. Ma võtsin ta kohe enda kätte ja kallistasin teda. Kallistasin ka oma vanemaid.

Isa: "Oht on möödas, lõpuks."

Noogutasin ja tänasin neid.

Mina: "Me lähme tibuga haiglasse issit vaatama."

Nad läksid ka oma koju ära. Kui me haiglasse jõudsime, siis mulle öeldi, et ta on koomast välja tulnud. Kui ma palatisse sisse astusin, siis ta silmad läksid särama kohe.

Damien: "Hei.."

Mina: "Hei jah."

Läksin lapsega ta voodi juurde istuma.

Mina: "Kuidas sul läheb?"

Damien: "Käib kah, elan veel. Kuidas teil?"

Mina: "Noh palju asju juhtus vahepeal, laps rööviti jne.."

Damien tõusis kohe püsti.

Damien: "Miks mina midagi ei teadnud?"

Mina: "Rahune maha, sa olid koomas."

Damien: "Fuck küll."

Ta võttis Emma endale sülle ja nunnutas teda. Damien vaatas mulle järsku otsa.

Damien: "Sa oled mulle andestanud?"

Mina: "Ma ei tea."

Damien: "Palun, ma ju armastan sind."

Mina: "Ma pean selle üle mõtlema veel."

Ta ohkas ja mängis lapsega edasi.

Mina: "Kuna sa välja saad?"

Damien: "Arstid ütlesid, et pean 2 päeva veel olema."

Noogutasin vastuseks aind.

Damien: "Palun ära ole mu peale pahane."

Mina: "Vaata mida sa tegid. Kuidas ma saan mitte olla? Sa tegid mulle ikkagi kuradima palju haiget."

Damien: "Ma tean ja palun vabandust selle eest."

Mina: "No ok siis."

Ta naeratas mulle. Arst tuli sisse.

Arst: "Teiega on kõik korras nüüd, te saate kohe koju."

Damien: "Aitäh!"

Kui ta riide pani, siis kirjutasime ta välja. Läksime kolmekesi koju. Kodus me panime lapse magama.

Damien: "Kas sa tuleksid minuga täna välja?"

Mina: "Ikka, kuhu me läheme?"

Damien: "Siis näed."

Ta pilgutas mulle silma. Läksime alla. Ta hakkas telekat vaatama, aga ma hakkasin süüa tegema. Kui söök oli valmis, siis söime ära. Helistasin emale ja kutsusin ta last hoidma, ise panin endale kleidi selga jne. Oligi aeg meil minna. Me istusime autosse ja sõitsime kuskile. Lõpuks jõudsime randa. Seal oli kõik nii ilus.

Mina: "Kuna sa veel jõudsid?"

Damien: "Saladus."

Naersime. Läksime laua taha.

*2h möödas*

Me oleme need kaks tundi veel rohkem lähedasemaks saanud. Järsku ta tõusis püsti. Tuli mu juurde ja laskus põlvili. Tal oli sõrmus käes.

Damien: "Kas sa tuleksid mulle naiseks?"

Mina: "Omg jaaa."

Ta pani mulle sõrmuse sõrme. Ma hüppasin talle sülle ja me suudlesime.

*****
Otsustasin teha kiire lõpu. Raamat läbi :)