TESSA POV
Ärkasin hommikul kell 10.00. Mul oli eilsest saadik vähe sitt tuju. Tegin endale teed. Mu uksel käis koputus. Ma ei tahtnud avada. Kuulsin ukse taga rääkimist..
Trey: "Tessa, palun lase sisse."
Ma ei vastanud vaid läksin ukse juurde seisma.
Trey: "Ma tean, et sa oled seal sees.. Palun andesta mulle. See tüdruk oli mu eks ja ta ise suudles mind.. Ta tahtis minuga kokku saada, sest ta pidi mulle midagi ütlema.. Ta ütles, et ta on minust rase. Ma ei usu teda. Ma pole temaga vahekorras olnud. Anna mulle lihtsalt andeks.. Ma nii armastan sind.. Ava uks, palun."
Mul jooksid pisarad.. Tegin ukse vaikselt lukust lahti ja avasin ukse. Mulle vaatas vastu nutetud silmadega poiss. Ega ta ometi nutnud pole? Tessa, sa oled loll. Loomulikult on ta nutnud. Trey vaatas mind.
Trey: "Kas sa annad mulle andeks?"
Mina: "Ma ei tea."
Trey: "Palun.. Ma armastan sind väga."
Ohkasin.
Mina: "Okei, ma annan. See oli sulle viimane võimalus."
Ta kallistas mind tugevasti. Mul jooksid pisarad.. Kuna ma viimati nii nutsin? Peale venna surma? Oeh jah.. Ma pole Nialli näinud.. Tahaks teda väga näha.
Mina: "Ma lähen helistan.."
Ta noogutas ja astus sisse. Lülitasin telo sisse ja valisin Nialli numbri. Helistasin talle siis.. Kutsus ja kutsus ning siis vastas.
Niall: "Heii, Tessa!"
Mina: "Tsau, Niall."
Niall: "Kuidas läheb?"
Mina: "Noh nii ja naa."
Niall: "Venna surmast üle saanud?"
Mina: "Väga mitte."
Niall: "Kahju."
Mina: "Jah."
Niall: "Aga ma pean minema. Tsau."
Ta pani kõne juba kinni. Trey istus diivanil. Istusin ka diivanile.
Trey: "Me lähme poistega tuurile homme.. Me oleme ära 6 kuud ja ma mõtlesin, et meist ei saa enam asja.."
Mina: "Oeh jah. Ma arvan ka nii.."
Trey: "Lihtsalt oleme sõbrad edasi?"
Mina: "Jah."
Trey: "Kuigi ma armastan sind ikka väga."
Mina: "Mina sind ka."
Ta naeratas. Rääkisime niisama mingi 3h juttu ja siis ta läks minema. Helistasin Fredile. Ta vastas.
Fredi: "Tsau."
Mina: "Tsau.. Saame kokku?"
Fredi: "Ok. Pargis 10min pärast."
Ta pani kõne kinni.. Ta mu peale solvunud.. Võtsin telo, panin normaalsed riided ja läksin parki. Fredi oli seal juba.
Mina: "Hei."
Fredi: "Tere."
Mina: "Anna mulle palun andeks eilse käitumise pärast. Ma olen lihtsalt liiga palju haiget saanud."
Fredi: "Nojah."
Mina: "Annad andeks?"
Fredi: "Ma ei suuda. Hüvasti."
Ta kõndis minema. Mis praegu just juhtus? Ma ohkasin ja kõndisin koju. Mõtlesin, et võiksin ära kolida kuskile uude riiki. Vaatasin erinevaid riike ja mõtlesin, et sõidan Hawaiile. Ostsin lennupileti ära ja pakkisin asjad kokku. Ma tahan siit kiiremast korrast ära saada. Lennuk läheb mul tunni aja pärast. Kutsusin takso järgi ja läksime lennujaama. Sain kohe lennukile ka. (veits kiirustan, aga jah.)
*4h hiljem*
Jõudsin Hawaii lennujaama. Seal oli kõik nii ilus. Kõndisin kohvriga välja. Alustuseks lähen hotelli.. Kutsusin takso ja alustasime sõitu. Taksojuht oli päris kena noormees. Pakun, et ta oli mingi 21?
Damien: "Uus siin jah?"
Mina: "Jap. Tahtsin saada vabaks kõigest, mis mind seal piinas."
Damien: "Mul oli ka nii, kui 20 sain."
Mina: "Hehe."
Damien: "Damien."
Mina: "Tessa."
Damien: "Siin ongi hotell. Otsi mind fbst üles. Damien Dawn."
Mina: "Teeb nii. Nägemist."
Damien: "Tsau."
Naeratasin ja maksin raha. Võtsin tagant kohvri ja läksin hotelli sisse. Võtsin toa ja läksin tuppa. See oli megailus ja vaade oli veel ilusam. Võtsin oma arvuti lahti ja läksin fb. Lisasin Damieni endale sõbraks. Vaatasin avalehel ringi. Jäin ühel uudisel pidama. Keegi oli jaganud seda.
Uudis: "Eile õhtupoolikul kell 18.23 jäi auto alla tüdruk. Ta nimi oli Michelle. Kuidas ta jäi? Asjaolud selguvad hiljem."
Tahate öelda, et Michelle on surnud???????? Valisin Harry numbri. Ta vastas.
Mina: "Michelle jäi auto alla?"
Harry: "Jah."
Ma panin kõne kinni kohe. Pisarad voolasid ja voolasid. Miks just juhtub kõik minu lähedastega nii? Mulle kirjutas Damien.
Damien: "Hei. Mul vabanes õhtu. Jalutama viitsid? Tutvustaksin linna?"
Mina: "Hei. Ikka. Mis kell?"
Damien: "Tulen 20 minuti pärast hotelli ette."
Mina: "Teeme nii. Tsau."
Damien: "Tsau."
Ta logis välja. Mul pisarad ikka jooksid. Ta oli mu parim sõbranna.. Ma ei suuda tegelt välja minna, aga äkki saan tuju paremaks? Kes teab. Vahetasin riided ära. Tegin uue meigi. Panin juuksed patsi ja läksin välja. Ta ootas mind juba.
Damien: "Hei."
Mina: "Hei."
Ta naeratas. See oli mega nummi. Kõndisime lihtsalt ringi. Ta tutvustas linna mulle. Mul tuli meelde, et ma olen Michellega käinud siin rannas, kus olime. Mingi kontsert kunagi, kui olime väiksed. Tuju muutus mul kohe ja ma jäin vaikseks lause pealt, mis ma rääkisin.
Damien: "Kas sul on kõik korras?"
Mina: "Jah. Lihtsalt üks asi tuli meelde. Vabandust."
Mul jooksis pisar ja siis teine ja siis kolmas..
Damien: "Ei ole ju kõik korras. Räägi mis juhtus?"
Ta vaatas mulle otsa.
Mina: "Oeh jah. Kui ma jõudsin hotelli, siis ma olin fbs ja nägin üht õnnetust. Mu parim sõbranna hukkus."
Ma hakkasin rohkem nutma.
Damien: "Oh.. Minu kaastunne."
Ma panin oma käed enda silme ette ja nutsin. Järsku tundsin kellegi käsi enda ümber. Ta kallistas mind ning sosistas rahulikke sõnu. Mulle tuli järsku venna surm ka meelde. Ma hakkasin rohkem nutma.
Mina: "Ma kaotasin ka enda venna.."
Damien: "Oh issand.. Sul on küll raske olnud."
Ta rahustas mind maha ja siis saatis mu hotelli tagasi. Hotelli ees tegime kalli ja siis läksin ma hotelli tuppa ja viskasin end kohe magama.
*************
Noniii lõpuks ka valmis.. <3
