Sättisin end mugavamatesse riietesse ja asusin teele. Kui ma randa jõudsin, siis Damien ootas mind LILLEDEGA?!
Damien: "Need on sulle!"
Ta andis mulle lilled ja ma kallistasin teda.
Oups ! Cette image n'est pas conforme à nos directives de contenu. Afin de continuer la publication, veuillez la retirer ou mettre en ligne une autre image.
Mina: "Aitäh!"
Damien naeratas vastu. Me jalutasime rannas ringi ja rääkisime juttu. Me olime suht kaua rannas. Pimedaks hakkas minema ehk päike hakkas loojuma. Olime inimestest kaugemal. Damien pritsis mind veega ja ma kiljusin nagu hull. Ma lükkasin ta vette.
Damien: "Oi nüüd sa saad!"
Ma jooksin eest ära, aga nagu ikka on mehed kiiremad. Ta lükkas minu ka vette. Me naersime koos. Ta aitas mu püsti, aga ma tõmbasin ta vette tagasi ise naerukrampides. Lõpuks saime veest välja. Me läksime istusime pingile. Ta hoidis oma kätt ümber minu. Lilled olid õnneks terved, sest need jäid liiva peale.
Damien: "Siin on nii ilus."
Mina: "On jah."
Damien: "Aga sa oled ilusam."
Ma punastasin.
Damien vaatas mind, aga mu pilk oli suunatud päikeseloojangule.
Damien: "Sa oled armas, kui sa punastad."
Vaatasin nüüd teda.
Mina: "Ära räägi nii. Ma punastan muidu rohkem."
Ma tõusin püsti. Damien tuli järgi mulle.
Damien: "Kõik korras?"
Mina: "Jah."
Ta võttis mult ümbert kinni. Ma olin talle nii lähedal.
Damien: "Kindel?"
Noogutasin vaikselt. Ta pani oma huuled õrnalt minu huultele. See suudlus oli õrn ja lühike.
Mina: "Kas ma näen und?"
Damien: "Ei."
Ta laskus ühele põlvele. Nüüd tuleb abielu ettepanek? Nalja kah.
