KEELATUD ARMASTUS. Pimedusdeemoni I raamat (parandamisel)

Neljakümne neljas peatükk

                                                                  ஐ44.ஐ                                                                                                                                   Skylynn 

„The things we love destroy us every time, lad. Remember that." - George R.R. Martin, A Game of Thrones

Selle aja jooksul, mil pajatasin oma elust Ethaniga, olin joonud nii enda kui ka vanaema teetassi tilgatuks ja ära söönud terve paki küpsiseid. Ly ei tegelenud mitte millegi muuga, vaid lihtsalt kuulas. Tavaliselt oli ta täielik aktivist, tekkis tunne, et ta ei pühendanud end kunagi ainult ühele asjale. Seekord oli ta enda ees oleva laua tühjaks teinud, põimis sõrmed ja keskendus ainult minule ning see oli üsnagi võimas tunne.

Mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin, seda mornimaks ja mõtlikumaks muutus hallide lokkide vahel olev näolapp. Märkasin neid emotsioone ja peidetud mõtteid, mida ta seoses deemonitega üritas varjata ning teadsin, et kui ta tahtis rääkida, siis ta ka tegi seda, ent ise pärima hakata polnud eriti mõtet.

„Äkki ma olen liiga isekas ja kangekaelne," sõnasin oma lõpulause, lastes lõpuks ka kuulajal suu lahti teha.

Ta oli vist üsna sõnatu. „Sa ei ole isekas." Vanaema keerutas sõrmes oma abielusõrmust. „Te kumbki pole isekas." Sinakad silmad otsisid midagi, mida teha, sest tema sõrmed polnud harjunud nii kaua lihtsalt niisama laual puhkama. Lõpuks tõmbas ta oma jalgade juurest uue küpsisepaki välja, sättis kaussi ja lükkas selle mulle võimalikult lähedale. Ma ei teadnud, kas mulle ainult tundus või ta tõepoolest valis hoolega sõnu, mida mulle nüüd öelda. „Kallis laps, armastus teebki haiget, eriti veel selline." Naise soojad silmad üritasid minu sisemust uurida. „Sa pole kunagi kahetsenud, et teda kohtasid või seda, kes ta on, ega ju?"

Raputasin pead. „Mind pole kordagi häirinud tema olemus. Eks seda oli alguses raske uskuda, olen siiski ju tavaline inimene, ent nüüd ma ei imestaks enam üldse, kui peaksin kedagi ebainimlikku nägema. Ja no temaga tutvumise kohta - ma olen mõelnud küll, milliseks mu möödunud kuud kujunenud oleksid, kui.." Peitsin oma pilgu nina ees olevasse kaussi küpsiste vahele, sest tundsin end vanaema ees täielikult paljalt. „See ei juhtunud ju väga palju aega tagasi. Meie suhe on noor, kuid mulle tundub, nagu ma oleksin temaga koos olnud aastaid. Pealegi, mitte keegi teine ei suudaks minu südant sedasi täita. Ma oleksin hakkama saanud, mu elu oleks lihtsam, aga sellest oleks palju puudu."

„Ära kanna end maha. Ära kanna ka kohe kindlasti Ethanit maha." Ma ei teadnud miks, aga vanaema sõnad lohutasid mind tohutult. „Deemonid on südametud olevused, kuid sinu sõnade järgi tundub ta olevat üdini hea. Võib-olla ongi, ma ei tea seda, kuid kohe kindlasti ei mõista ta oma tegude tagajärgi."

„Ta on nii.. Nii.. Teistsugune. Mulle tundub, et ta tõesti üritab hea olla."

„Me ei saa teda hinnata. Tal on siiski seitsesada aastat elukogemust. Ma südamest loodan, et saan kunagi selle põneva tegelasega vestelda." Vanaema nägu oli nii lootusrikas, ent ma kahjuks ei saanud seda talle lubada. „Ning see, et sa ei suutnud oma tänase kavaleriga koos olla, näitab ka ainult jäägitut truudust."

„Ma tahaks uskuda, et tema on sama truu."

„Tüdrukud, ma lähen magama," teavitas vanaisa väsinult uksepiidale toetudes ja koheselt lahkudes.

Kellale pilku visates tekkis vanaema suule suur haigutus. „Kullake, kas sa jääd täna siia?" Tõusime laua tagant, mis oli meie vahel pea kaks tundi ja kõndisin otse soojade käte vahele. Raputasin pead. „Aga sa ei tohiks üksi minna."