Salakaval kaaren

3.Kus on aeg?

Peidan näo oma käte vahele ja hingan suure sõõmu mesimagusat lõhna oma ninasõõrmetesse. Vaikus mu ümber keelab mul lausuda sõnakestki.

On ainult see hetk, mis sest et pea olematu.

Tõusen jalgadele ja seisan pimedas pargis. Samael pigistab õrnalt mu kätt ja suunab näpuga pargipingi suunas.

Seal samas mullasel pinnal lebab elutu keha. Veri on juba kuivanud ja silmad suletud. Groteskne näoilme on justkui vanalt maaililt maha joonistatud ja tugev lõikehaav muudab vaatepildi kordades hirmutavaks.

Väristan õlgu ning nõrkus ja uskumatus muudavad mu silmad vesiseks.

"See olen mina? Kui imelik on ennast nii näha."

Mu hääl on vaikne kähin nagu lehtede krabin tuule käes. Samael noogutab ja ka tema hingamine on aeglustunud.

"Olgu, ma usun sind."

Ma ei osanud oma elu elada ja kõik lõppes nii valesti. Miks ma ei hinnanud seda, mis mul oli siis kui mul kopsudes ringles hapnik ja soontes veri?

Ma muudaks kõik ringi. Alustaks uuesti ja andestaks endale kõik vead. Teeks head kõigile, kes seda vajavad. Muudaks maailma. Aga...

Nüüd on juba hilja...

Samael muutub palju rahulikumaks peale seda kui mõistan, mis toimub. Nagu ma sain aru, et mu hing on hetkel vahestaadiumis ja põhimõtteliselt "hulgun" ma praegu ringi kuni vabaks saan.

Mõistetamatuks jääb, vaid see, miks ma olen Samaeliga koos.

"Sam, miks sa siin oled?"

Ta vaikib, kuid peale hetkelist kõhklemist hakkab ta rääkima.

"Ma ei tea kui palju sa sellest usud, aga ma olen ingel... Surmaingel kui täpsem olla, aga... Mul on veel valikuvõimalus. Kui ma tahan siis saan heade poolele üle minna, kuid praegu meeldib mulle olla täpselt see, kes ma olema pean."

Kortsutan kulmu ja sean mõttes faktid ritta.

"Kas mul on võimalus veel oma kehasse tagasi pöörduda?"

Küsimus kõlab nii tobedana, aga praegu on võibolla veel võimalus...

Samael raputab pahuralt pead ja surub oma sõrmed tugevamalt ümber mu randme.

"Ära mitte mõtlegi. Kui oled kord minu käes siis pääsu pole," sõnab ta nagu kõuekõmin.

Hetkelise mõtte ajel, väänan oma käe vabaks ja jooksen oma elutu kehani. Suunan pilgu "endale" ja viskun külili oma keha peale.

Kõik jääb vaikseks ja siis kuulen Samaeli läbilõikavat karjatust ning näen, kuidas ta langeb maapinnale, haarates kahe käega peast.

Möödub veel mõni minut ja mitte miski ei muutu. Kogu situatsioon on justkui halb unenägu ja sulen silmad...

****
Elu on imelik, ebaõiglane ja üllatav. Kummaline on näha, kuidas kõik püüdlevad täiuslikkuse poole ja põrumisel kurvastavad nii kohutavalt, et lausa langevad sügavasse depressiooni. Aga kas me pöörame tähelepanu sellele, mis üldse on täiuslikkus? Või kas me hindame seda, mis meil on? Kellel on vastused, avavad ukse iseendasse ja avastavad, et tegelikult on iga inimene oma moodi täiuslik.

Sõna täiuslik pole selleks, et väljendada üksteise puudusi, vaid selleks, et mõista erinevuse ilu.

See on minu arvamus ja ma korrutan seda nagu mantrat iga kuradima päev.

****
Ma avan silmad ja pimestav valgus ärritab mind. Inimesed sagivad edasi-tagasi nagu sipelgad, kes okkaid pesasse tassivad.

Ma olen haiglas. Ma ei mäleta oma nime ega seda, kuidas siia sattusin. Mind lükatakse voodiga palatisse ja jään üksinda lage vahtima.
Tuim valu tuikab mu oimukohas ja antiseptiku hais ärritab mind. Kõik on nii hiilgavalt ere ja vaikuses kostuvad mu südamelöögid. Üritan silmi sulgeda, et uinuda, kuid tulutult.

Minutid mööduvad ja üritan oma ajurakke tegutsema sundida, et mõista, kuidas ma siia sattusin. Hetk hiljem astub uksest sisse arst, kelle särav naeratus mõjub nii soojalt, et miski minu südames värhatab.

Tema naeratus oli justkui positiivne süst, mis mu nõdrameelset mõistust ergutab. Mured kadusid hetkega nelja ilmakaarde ja ratsionaalne pool mu ajust hakkas jälle tööle.

"Tere. Kuidas ma siia sattusin?" nõuan ka endale imestuseks peenikesel häälel.

"Teil oli tugev peapõrutus. Üks noormees, kes pargis juhtumisi tol hetkel viibis, helistas kiirabisse ja päästis Teie elu," sõnab ta ja kritseldab arstile omase kiirusega midagi paberitele.

"Ma... Ei mäleta, et minuga oleks midagi sellist juhtunud."

Arst uurib mind imestunud pilguga ja märgib taas midagi üles.

"Te ei mäleta mitte midagi?"

"Ma mäletan kõike, aga seda mis minuga juhtus- ma ei mäleta."

Arst raputab pead ja lükkab pastaka rinnataskusse ning uurib mind murelikult.

"Loodame, et su mälukaotus on ajutine, aga praegu puhka, sest sinu ellujäämine on ime- nii suur verekaotus ja 2 nädalat koomat. Vaid vähesed suudavad nii kiiresti toibuda nagu sina."

Mis siin toimub? Kas anna veel segasemaks see jutt minna?

Sulen silmad ja üritan ajurakke meenutama sundida.

-----------------♡×○×○×♡------------------------
Ma olen nii väsinud kõigest. Kirjutamine tegelikult aitab. Hakkan sellega uuesti tegelema😌🙇💕Loodan, et meeldis, mingi omamoodi haige raamat on, aga eks ta ole kirjutaja moodi kah 😂eksole?
Tegelt kui viitsite kirjutage kommentaaridesse oma arvamus ka☺💕
Olge paid💕