Salakaval kaaren

Proloog

Pimedus embab mu õlgu ja kiirendan sammu.
Kuidas küll nii järsku päevavalgus kadus?
Tänavad on tühjad ja valgustid kumavad eredalt. Lubasin ju kodus olla mitmeid tunde tagasi. Hulgun ringi ja ei suuda jälgida kella. Aeg on nii tühiseks muutunud, et ma ei suuda selle möödumist enam märgatagi. Tennistes jalad tümpsuvad vaikselt vastu asfaldi kõva pinda ning harjun rütmiga ja lisan kiirust.

Veidi aega kõnnin rahus, kuid siis jõuab mulle kohale, et ma olen juba päris pikalt kõndinud kellegagi koos. Süda kiirendab lööke ja mu sammud liituvad rütmiga.

Kes küll nii hilja väljas oleks?

Julgust selja taha vaadata mul ei jätku ja palun kogu südamest, et see oleks lihtsalt inimene, kes samuti suundub oma kodu poole. Surun käekoti vastu ennast ja suundun läbi pargi viivale teele.

Hirm mu südames ahistab mõistust ja mul on raskusi rahulikuks jäämisega.
See inimene ikka veel jälitab mind, sest tema rasked sammud panevad oksad ta jalge all pragisema. Veri kohiseb mu kõrvus ja peas varitsevad kurjakuulutavad mõtted.

Hakkan jooksma ja ega ka tema seisma jää. Jalad käivad vaevaliselt ringi, sõtkudes mullast pinda nagu savi. Adrenaliin sööstab mu verre ja maailm mu ümber käib justkui ringi.

Möödub mõni hetk ja tugev käsi rahmab mu käest, tirides mind tagasi.

"Lase mind lahti!" Pistan täiest kõrist kisama ja äsan käega läbi õhu.

Ründaja surub tugevalt mu vastu ennast ja nuga tema käes tõuseb minu kõrile.

"Palun, palun lase lahti. Mul pole muud kui ainult mõned eurod," palun nuttes teda veel viimast korda.

Tuul kannab mu sõnad endaga kaasa ja mitte keegi ei tule appi.

Hetkeks keerab ta oma käe asendit ja kasutan juhust, üritades lahti rabeleda, aga hoolimata kõigest ma ei pääse. Näen ainult tema tumedat kogu, mis pimedusega ühte sulandub.

Noa tera helendab kuuvalguses ja ta tõmbab mind järsult käest. Nuga libiseb üle mu kõri ja soe veri niriseb mööda mu kaela alla. Valu sööstab elektrina mööda mu keha laiali.

Seal ma seisan, sulandudes hoomamatusse pimedusesse, ainukeseks valguseks kuu ja noa helendav tera. Maapind lööb kõikuma ja ma kukun. Isegi veri, mis peaks olema punane, näib mustana ning imbub veel tumedamasse pinnasesse.

Tuul ulub ja mu silmad muutuvad raskeks. Külm on. Väga külm.

"Jõua paradiisi," kostub kare hääl, mis oleks justkui külmetada saanud inimese oma.

Milline nõme pettekujutlem! Kes nii ütleks?

Näpuotsad muutuvad tundetuks, aga ikka üritan, mis sest et vaevaliselt, kotist telefoni leida. See on kadunud nagu tina tuhka ja nii kaon ka mina.

Vaikselt hajuvad mu südamelöögid kaugusesse ja alles jääb haudvaikus.

Kas selline ongi surm? Kõik kära mu ümber kaob ja mitte ükski mälestus ei kerki enam mu silme ette. Kas patud, mis ma korda olen saatnud, lubavad mind läbi paradiisi väravate?

Kas ma olin piisavalt hea inimene, et nüüd rahus surra või jään vaimuna maa peale lõksu?

Kas armastus, mida mu süda kord tundis, jääb sind meenutama?

Kas iga südamelöök oli seda väärt?

Kas keegi hoolis minust?

Pilgutan segaduses silmi ja mul pole enam meeles, kus ja miks ma olen. Kõik tunded kaovad nagu veri mu kehast ja õhk mu kopsudes lõpetab ringlemise.

Vaiksed sammud maapinnal kostuvad läbi minu keha, kuid ma ei tunne enam mitte kui midagi. Ma vist kerkin juba taevasse, sest tõusen õhku ja mu tundetu keha ei puuduta enam külma mulda.

"Ära mõtlegi veel minna."

-----------------------------------------------------------

Armastan igat uut algust,
eredat naeratust ja kuu valgust.
Kuid mu hinges on vali torm,
ja iga kuuldud vale on julm.
Oh kuivata mu heledad palged,
too tagasi kõik ööd valged.
Tuul vii mind endaga igaviku retkele,
Ei taha mõelda enam sellele hetkele.

Süda mu rinnus nii soe veel,
kuid minema pean ja kurb on meel.
Saab minust sind jälitav hing,
kuni lõppeb see surmaring.

-Shadowgirl

---------------------------------------------------------
Esimene neist luuletustest, mida ma siin kirjutanud olen, on nüüd Teie ees. Uus raamat on alustatud ja kullakesed, pange end valmis, sest siin hakkab paljut juhtuma.

Xoxo, Teie Shadowgirl

Olen nii kuradima tänulik Teile❤