Ettur [BTS]

***

14. juuni 2017 kell 00:15

Noor naine, 20ndate keskel, mustas liibuvas kleidis on surutud vastu seina. Tema peened käed olid ümber noormehe kaele, enesekindel muie suul. „Ma olen vist õnnega koos," naeris naine, tõmmates brünetti lipsust, andes tema kaelale paar lohakat suudlust, „Mis sa arvad, härra Park, kui äkki tõmbame siit kolkast minema?" kurrus ta noormehele kõrva.

„Aga su abikaasa?" küsis ta naiselt.

„Ta teeb ületunde, meie käsutusel on terve öö!"

Jimin irvitas, „Käes sa mul oledki!"

14. juuni kell 01:30

Sisenenud häärberisse, lükkas Jimin noore naise vastu seina, riivates huultega tema omi. Naine oli agar ning taaskord tõmbas Jimini lipsu, et varastada suudluse. See ei katkenud, Jimin tõstis noore naise üles ja hoidis teda reitest kinni. Ta koperdas diivani poole ja viskas naise selle peale.

„Milline härrasmees," norsatas ta. Sarkasmi oli tunda, aga Jimin ei olnud mingi härrasmees. Ta õrnalt libistas oma suure käe naise kaelale, mis liikus edasi tema suu juurde. Järsku surus Jimin naise tugevasti vastu diivanit ja tõmbas välja tulirelva, millega ta sihtis õnge läinud naist.

„Vastu hakkad, lendavad sul ajud sodiks!"

14. juuni kell 01:45

„Ma olen sees."

„Mis sa tema naisega tegid?" küsis Jeongguk läbi kõrvaklapi. Jimin vaatas naise poole, kes vaikselt uppus omaenda vere sees. Kui ohvril pikki kontsakingi jalas poleks olnud, võinuks ta veel pääseda.„Ütleme nii, et koristaja saab korraliku üllatuse," turtsatas ta.

„Selge," vastas noorem ohates, „Tema seif peaks olema magamistoas, suure pildi taga." selgitas ta. Jimin suundus pika koridori poole ning katsus kõik uksed läbi, kuniks leidis selle õige toa, kus asetses ekstrasuur veripunase riidega kaetud voodi. Vastu seina oli aga naelutatud mitte just kõige professionaalsema kunstnikku tehtud maal. Ütleks nii, et sellist maali sooviksid just kõige egoistlikumad aadlikud. Valge hobune, kelle otsas ratsutas Herkulese kehaehitusega mees, aga tõelise kangelase näo asemel oli maalitud ühe kindla 'raisakotka' lõust.

Jimin uuris seda maali lähemalt ning märkas, et raami vasak külg on tolmusem kui teine. See tegi kindlaks, et ta on õiges toas. „Kuradima kitsi inimene."

„Ära viivita, ava see seif ning meie töö saab tehtud!" pahandas Jeongguk, kes Jiminile telefoni teel seifi koodi saatis. Kuulda oli piiksatust, sisinat ja punane tuli muutus roheliseks.

Jimini kurikuulus muie taandus, „Noh?"

„See on tühi!"

„Mida?"

„Too kuradima sitapea on meie lubatud noosiga kadunud!"

14. juuni kell 12:10

Uudist kuuldes, tõmbas Namjoon käega laua tühjaks. Kohvikruus lendas kildudeks, Erinevad paberid lendasid erisuunas ja pliiatsid veeresid laiali. „Mis mõttes ta põgenes!?"

„Ma arvan, et ta sai meile jälile," üritas Seokjin liidrit rahustada, aga see ajas ta hoopis rohkem marru. „Hästi, selge. Ma oleksin pidanud ikka Hoseoki saatma, mitte selle näruse roti, kes ei suutnud oma tööd paremini teha!" karjus Namjoon, vihane pilk suunatud tugitoolil istuvale noormehele, kes hirmust värisedes pluusi varrukat mudis. „Ma Yong!" sisises ta, „Ma tegelen sinuga hiljem," Namjoon teatas, viibades käega ukse poole.