Veresidemed

Perekond

Väike blond tüdruk mändis praksuva kamina ees nukkudega. Ta vaatas ilusat naist, kes vaaritas süüa.

„Tegelikult ma ei oska üldse süüa teha aga sinu issi jaoks olen ma valmis õppima. Ta tuleb täna töölt lõpuks tagasi!" naine naeratas ning suudles tütart põsele. Catherine naeratas laialt. Ta haaras emalt kaele ümbert kinni.

„Vanavanemad tulevad ka külla ja su onu ja tädi. Ma loodan, et ma ei keera kõike kihva," naine pühkis käed põllesse ning läks tagasi pliidi juurde. Tüdruk tõusis püsti ning läks naisele lähemale. Ta oli rõõmus, kuna näeb ka oma parimat onu.

„Kus on minu lemmik vennatütar?" hüüdis roheliste silmadega mees ukselävelt. Ta haaras tüdruku sülle ning keerutas teda. Tüdruk naeris heledalt.

„Arvake ära, kes kodus on!" ütles tuppa astunud mees, kes oli väga sarnane onuga. Catherine hüppas rõõmust lausa kohapeal: „Issi!"

„Kõige ilusam sõna, mida peale pikka tööd kuulda saab!" Ta haaras väikse tüdruku oma haardesse ning kallistas kõvasti. Ka kokkav naine sai aega ning jooksis mehe embusesse: „Me igatsesime sind nii väga!"

„Nüüd on mul aga puhkus ja saan teiega veeta väga palju aega koos. Kas rannapuhkus kõlab hästi?"

„Me lähme minu vanematele külla," teatas naine kavala muigega.

„Oh, miks saatus mind nii karistab!" Mees suudles naist.

Nad istusid juba kaetud lauda, ka vanavanemad olid kohale jõudnud. Catherine vaatas rõõmsalt oma perekonda ja tundis end armastatuna.

Catherine ärkas üles üleni higisena. Lõpuks ometi polnud näinud ta õudukat unes, kuid tühjustunne oli tal ikkagi südames. Ta hakkas mõtlema, et äkki tema alateadvus lõi talle uue perekonna, kes armastas teda rohkem kui tema siinsed kasuvanemad. Võibolla jäi talle armastusest lihtsalt tavaelus puudu ja nüüd ta ei hakanudki segi minema, vaid nad olid justkui tema kujutletavad sõbrad. Ta suutis end niikaua veenda, kuni talle meenusid kõik õudused, mida oli näinud. Tema alateadvus ei tahtnud teda kaitsta. Ta hakkas segi minema.

Tüdruk ei suutnud ka hommikul oma nägemuse perekonda unustada. Kõik tundus seal nii lihtne. Catherine ei olnud kunagi nii harmoonilist perekonda. Ta oleks tahtnud olla nende laps, kuid tegelikult oli ta metslaste järglane, kes polnud isegi linnarahva pilgu vääriline.

Catherine ainult lootis, et nägemused ei võta temast võimust ning ta suudab teha vahet oma elul ja neil piinavatel nägemustel. Ta pani pange külma vett täis ning ronis sisse. Kõik teised magasid veel. Talle meeldis külma vee kipitus nahal. Tal tekkis elamise tunne. Pinge lahkus kehast.

Ta ei suutnud kaua olla jääkülmas vees. Catherine tõusis püsti ning pani riidesse. Ta tundis, et täna pole hea päev toas püsimiseks. Kõik tegi teda närviliseks. Ta hiilis majast välja enne ema ärkamist, kuna too oleks teda kindlasti keelanud.

Catherine lasi oma jalgadel teda kanda suvalises suunas. Ta jalutas linnamüüri ääres. Neiu sirutas käe välja ning puudutas külma kivi. Ta mõtles, et miks küll peeti vajalikuks linna ja metsa vahele ehitada selline takistus. Muidugi ka tema enda vanemad kartsid metsa. Nad keelasid tal ju üle aia ronimise ära, kuid tüdruk oli alati seda keeldu eiranud.

Täna ta ei suundunud metsa. Ta otsustas oma muredele vastu seista ning minna rahva sekka. Catherine oli alati vältinud inimesi nende tõrjuva käitumise pärast, kuid nüüd oli aeg neile vastu hakata. Tema oli ka selle linna elanik ning ta ei pidanud ennast varjama, kuna omas nii erinevaid rohelisi silmi. Kuningas ise oli olnud nõus nende lapsendamisega, nii et linnarahvas pidi leppima olukorraga.