Veresidemed

Mässajad

Neil läks valmistumise peale kauem aega kui plaaninud olid. Nad olid lootnud teele asuda juba pärastlõunal, kuid suure inimmassi juhendamine, nii et kõik saaksid aru, mida peavad tegema ning oleksid rahul oma ülesannetega, oli vaevanõudev. Katalina probleemiks oli jäänud toidu varumine, kuid ka see tundus talle üle mõistuse raske töö. Ta polnud kunagi pidanud muretsema oma söögi pärast ning seetõttu ta ei osanud aimata, kui palju võib viieliikmeline seltskond ära tarbida ning lisaks ei teadnud keegi täpselt, mitu päeva neil tuleb läbi metsa matkata.

Katalina mure toidupärast lahendas Kardos, kes ütles, et nad nagunii ei jaksa palju kaasa vedada ning peavad küttima ja tegelema korilusega. Neiu pani kõigile kokku väikese hädapaki, mida nood said tarvitada viimases hädas.

Germani ülesandeks jäi koguda esmaabitarbeid, mida oli laagris isegi vähe aga reisil võis väga kergesti saada raskeid vigastusi, mille tarvis oli vaja vähemalt haavapuhastavat möksi, mille oli kokku seganud nende oma ravitseja, keda aga kaasa ei saanud võtta.

Viimaks olid nad valmis lahkuma alles pimedas. Katalina oli küll teinud ettepaneku lahkuda hommikul varavalges, kuid Kardos arvas, et nad peavad nagunii retke käigus pimedas metsas liikuma, nii et sama hästi võivad nad aega kokku hoida ning minema hakata.

„Mina võin teie teejuht olla, kuna mul on äärmiselt hea nina ning näen ka pimedas hästi," teatas Timur uhkelt.

„Sina pead meid ohtude eest hoiatama," teatas Kardos. „Aga mina jään siiski kaardilugejaks ja teejuhiks."

Noormees hakkas sihikindlalt metsa poole astuma. Kõik said väikse koti selga ning tõrviku kätte. Timur aga põlastas selle eemale, kuna tuleleek, tegi tema silmadele rohkem haiget kui kasu.

„Edu teile," hüüdis Eszter neile metsa järgi kibedalt, kuna tema jäi seiklusest ilma.

Kataline ei osanud öelda, kui pikalt olid nad pimeduses sammunud, kuid päiksetõusu ajaks oli ta kurnatud ja pooleldi külmunud. Ta aga ei tahtnud oma nõrkusi välja näidata, kuna teised sammusid väsimatult edasi.

„Kõik korras?" uuris tema kõrvale ilmunud Timur. „Sa näed välja nagu kummitus."

„Tänan väga," turtsatas Katalina. Ta naeratas haldjale. Tema naeratuse pühkis suult mööduv vibunool.

„Varjume!" karjatas Kardos. German lükkas Katalina kraavi pikali ning kaitses oma kehaga neiut. Ka teised olid otsustanud kraavi kasuks.

„Ma ei saa aru, kuidas ma neid ei tunnetanud!" pomises Timur uskumatult. Mets oli taas vaikseks jäänud, kuid nad ei lasknud end selles petta. „Hea uudis on, et ma nüüd tunnen inimeste lähedal olekut aga halb uudis on, et neid on väga palju."

„Me saame neist võitu nagunii," teatas Juan, kes oli valmis juba oma võimeid rakendama.

„Me ei tulnud võitlema, me tulime endale liitlasi võitma," rahustas Kardos seltsilisi.

„Ma arvasin, et esimeste inimesteni on mitme päevane tee!" imestas Karalina.

„Te olete ümberpiiratud, nii et ärge tehke midagi idiootset," kõlas metsas sügav hääl. „Tõuske käed pea kohal püsti!"

Kraavis olijate pilgud pöördusid nõu küsivalt Kardosele. Mees ainult kehitas õlgu ning hakkas end püsti ajama. Viimaks järgisid kõik tema eeskuju. Nad vaatasid tõtt kümneliikmelise salgaga, kuid nad tundsid ka enda taga inimeste valvsaid pilke.

Vastased hakkasid kihelema ning nende näod tõmbusid kaameks: „Te olete Legendid!"

„Meid pole ammu nii kutsutud," teatas Kardos muiates.

„Te olete röövinud inimese!" vihastus salgajuht. Katalina vaatas segaduses oma kaaslasi. Peale pikka vaikust purskas German naerma: „Aaa, te mõtlete mind! Ei, ma olen nendega vabatahtlikult koos."

Juht vaatas seltskonda kahtlevalt. Tema kaaslased hoidsid vibusid laskevalmis.

„Kas me võime käed alla lasta?" uuris Juan. „Me suudame teid tappa muide isegi käsi peakohal hoides."

Mehed nihelesid ebamugavusest, mõnel neist värisesid jalad, kuid juht ei ilmutanud hirmu näitajaid. Ta noogutas nõustuvalt. „Me oleme kuulnud teie uskumatutest võimetest, kuid ma arvasin, et kuningas on need koos teie mälestustega ära hävitanud."

„Sa pole siis veel paljugi kuulnud. Minu rahva mälu on taastunud ning me algatasime ülestõusu!" teatas Kardos uhkelt.

„Miks me peaks teid uskuma?"

„Sest me oleme Legendide järeltulijad, mis sa arvad, kas me istuksime lihtsalt, peale mälu taastumist, selle asemel, et maksta kätte oma vanemate mõrvarile? Te olete küll inimesed, aga peaksite teadma, mis on au."

„Sul on õigus. Ma olen küll inimene, kuid tundsin Legende isiklikult. Üks neist röövis mu pruudi endale."

Katalina muutus ärksaks. Ta vaatas juhti tärganud huviga. „Miks oleks Legend pidanud seda tegema?"

„Kas te polegi kuulnud ainukesest inimesest, kes heitis ühte teie rahvaga?" mees naeratas mõrult.

„Jane," sosistas Katalina oma nina ette.

„Jane," õhkas mees. „Meie küla kõige ilusam naine. Oleksin ta peaaegu endale saand aga ta eelistas põgeneda minu eest."

„Sa oled Peeter," tõdes Katalina. Ta tundis mälusähvatust. Veel üks ununenud mälestus proovis end meenutada. „Me käisime sul külas."

„Sa oled Jane laps, Katalina?" imestas mees. Ta astus sammu neiule lähemale ning naeratas nukralt.

„Kuidas ma seda varem tähele ei pannud! Sa oled kasvanud väga Janeiga sarnaseks neiuks. Mehed langetage relvad. Nad on omad!" Mehed kuuletusid talle koheselt. Neid juhatati väikeste hüttide juurde, kus lapsed tormasid rõõmsalt ringi.

Peeter juhatas nad lõkke äärde ning lausus: „Ma arvan, et meid seob ühine eesmärk. Kui kuningas Alvares meie linna rüüstama tuli, põgenesin ma nagu argpüks metsa. Kõik tapeti. Sellest ajast peale olen ma end vihanud ja lootnud leida viisi kätte maksmiseks. Ma kogusin kokku metsas olevad inimesed ning lõin väikse linnaku. Ma otsustasin olla lõpuks mees, kelle üle Jane oleks uhkust tundnud. Meil läheb siin päris hästi. Muidugi toiduga on alati probleeme ja kuningas proovib meid hävitada, kuna me ei allu tema kontrollile. Mul on palju sidemeid erinevate vastupanuliikumistega."

„Meil on ka kasulikke sidemeid," teatas Kardos. „Mis sa arvad, kas inimesed oleksid juba valmis võitlema metsahaldjatega kõrvuti?"

„Kas see on nali?" Peeter hakkas naerma, kuid tema pilk tõsines nähes kaaslaste nägusid. „Uskumatu, te ei teegi nalja. Ärge seda minu meeste ees öelge. Paljud ei usu haldjatesse ning teised kardavad neid liiga palju. Ma olen näinud veidraid asju, mis peaks mind uskuma panema. Siiamaani ma proovisin seda eitada, kuid teie näod kinnitavad mu kahtlusi. Kas nad oleksid meie poolt?"

„Metsahaldjad on meiega ainult siis, kui usuvad meie ettevõtmise õnnestumisse, vastasel juhul jäävad nad erapooletuks."

„Kas nad polegi kurjad?" küsis Peeter. „Nad on kindlasti metslased, kes tirivad valimatult kõik inimesed lõhki, keda näevad."

„Kas ma olen sind juba lõhki tõmmanud," küsis Timur näiliselt lustakalt, kuid tema silmadest õhkus ka põlastust ja solvumist. Peeter vaatas teda pinksamalt. „Sa oled haldjas?"

„Just nimelt. Me oleme muide rohkem arenenud kui teie inimesed!"

„Sa näed ootamatult sarnane meiega välja! Aga jäägu see saladuseks, et sa oled metsahaldjas, vähemalt esialgu."