Veresidemed

Tõde?

Catherine oli proovinud toas püsida, kuid õhtu eel sai tema kannatus otsa. Ema käis muudkui ringi ja jahvatas peadsetest pulmakelladest kuni neiu lükkas ukse kinni ning keelas emal sisenemise. Seepeale oli naine hakanud trampima ning kõva häälega pomisema, mis ei andnud neiule ka soovitud rahu. Ta oli tõesti proovinud tikkida, et mõtteid mujale saada ning isegi kõndinud toas ringiratast, et rahuneda. Kuid ta võis vanduda, et toa seinad tõmbusid kokku.

Lõpuks otsustas ta, et väike jalutuskäik ei saa teha halba. Ta oli eksinud ning nüüd kirus ta enda lollust. Ta oleks pidanud tuppa jääma, siis ei väriseks hetkel ta hirmust. Ta ei tunneks ennast metsloomana lõksus.

Cahterine käsi tegi valu, kuid ta ei suutnud seda lahti tõmmata. Ta oli otsustanud, et kõige turvalisem oli maja juurest kohe metsa pageda, kuid selgus, et tema jälitaja oli tema jälgimisega head tööd teinud ning teadis tema käitumismustrit.

Jälitaja oli teda üllatanud hüpates puu tagant välja. Catherine oli proovinud tagasi koju joosta, kuid just selle peale oli mees tema käest kinni võtnud ning hakanud teda sügavamale metsa vedama.

Lõpuks tuli neiu piisavalt mõistusele, et hakata kõvasti karjuma. Ta hingas sügavalt õhu sisse ja oli juba valmis karjuma, kuid hiiglaslik käsi langes tema suule ning surus selle kinni.

„Katalina, palun, ma tahan sinuga ainult rääkida, kusagil kus meid võõrad pilgud ei näe. Ma ei taha sulle liiga teha," proovis noormees tüdrukut rahustada. Ta vaatas kurbade silmadega neiut ning otsustas, et too on piisavalt rahunenud, et mitte kohe karjuma hakata.

„Mida sul peaks mulle olema rääkida? Ma ei tunne sind!" Catherine hääl kõlas nõrgalt.

„Sa tunned mind, minevikust. Ma olen sinu gladiaator!" noormees proovis märgata Catherine pilgus äratundmist. Neiu võpatas nähtavalt. Ta hakkas rahunema.

„Ma tean siin ühte varjulist kohta," ütles ta ning rebis ennast lõpuks lahti. Ta juhatas noormehe enda salakohta, kus oli suur kivi, millel talle meeldis istumas käia.

„See on ilus koht," ütles noormees. „Kas sa tõesti ei mäleta midagi?"

„Mida sa silmas pead?"

„Meie minevikust, vanematest, kogu varasemast elust? Ma võin vanduda, et kui ütlesin sulle, et olen sinu gladiaator, siis sinu silmadest käis tuttav läige läbi."

„Mida ma peaksin meie varasemast elust mäletama?"

„Tõde, mitte seda, mida kuningas Alvares levitab," viimase nime peale sülitas noormees. Lausa selle nime ütlemine ajas rmeest vihale.

„Ja mis see õige tõde siis on?" küsis Catherine põlastavalt, kuigi ta tundis, et kätte oli jõudnud hetk, mis muudab tema elu.

„Kas sul pole hakanud midagi meenuma? Mitte ühtegi segadusse ajavat nägemust? Ma näen sinu reaktsioonist, et midagi on sulle siis ikkagi meenunud."

„Nii et need on mälestused?" küsis Catherine pooleldi kergendust tundes. Võibolla siiski ei hakka ta lolliks minema, kuid see tõi kaasa talle uued mured. Seljuhul olid kõik need hirmsad asjad toimunud päriselt...

„Enamus meist mäletavad juba kõike. Mina mäletan kõike. Aga ma olen ka vanem, noorematel taastub aeglasemalt."

„Kuidas on võimalik, et meie kõigi mälestused on kadunud ja kes me kõik üldse oleme?" Catherine polnud tundnud end ammu nii segaduses olevat. Ta hakkas ümber kivi närviliselt kõndima. Miski ütles talle, et kui ta nüüd lahkuks oleks tema elu palju kergem. Kuid igavesti pimedana elamine ei tundunud ka kaalumist väärt variandina.