Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxiv ]

[Ma olen nii kaugele selle raamatuga jõudnud et ma juba kahtlen kas mu Rooma numbrid on korrektsed.
Aga siiski, suured suured tänud teile kõigile kes seda raamatud loevad ning on votenud! Ma ei suuda teid ära tänada. 💕💕💕]

•.•.•Sarah POV•.•.•

Mina ja Isac oleme kinos. Jälle.
Me oleme leidnud ühise kire.

Filmid.

Ja mõnikord ka muusika.

Seekord vaatame me õudusfilmi.
Mulle üldse ei meeldi õudukad.
Eriti "Annabelle 2".
Ma ei saa üldse aru kuidas keegi saab õudusfilme nautida.

Me ei tea kuidas, aga Isac suutis mind kuidagi seda vaatama panna.
Aga ta tegi seda ja ma kahetsen praegu väga.

Ma hoian oma kommikotist kõvasti kinni ning aegajalt nihkun Isac'ile lähemale.

Nagu igas filmis on seal alati jumpscare.
"Jeesus küll!!" kiljun kõrge häälega üle terve saali.

Isac hakkab naerma ning pool saali koos temaga.
Ma punastan ning panen käed näo ette.

"See oli naljakas!" ütleb Isac ise toolilt peaaegu maha kukkudes.

"Aitäh, ma tean. Ma olen naljakas." ütlen ma fake solvunud häälega.

Isac jääb vait ning keskendub taas filmile.
Ta paneb oma käe ümber minu ning ma vajun rohkem Isac'i otsa kui ma juba ennem olin.

•.•.•.•.•

Film on juba ammu läbi saanud ning me keerasime just meie tänavale.

"Kas sa ikka veel kardad? Tahad ma tulen sinu juurde ja kaitsen sind?" küsib Isac naerdes.

"Ei aitäh, need koletised kes mu kapis on ajavad asja ära küll." vastan ma talle väga sarkastiliselt.

Ta jälle naerab.

'Miks kurat ta nii positiivne on?' mõtlen ma.

"Ma lähen nüüd ja proovin magada." ütlen ma Isac'ile ja kõnnin oma väravast sisse.

"Kui sa kartma peaksid siis lihtsalt helista mulle. Ma tulen ja olen su rüütel valgel hobusel." vastab Isac mulle ning lehvitab.

"Head ööd!" hõikan ma veel talle ja tõmban oma esiukse kinni.

Ma lähen kööki ja avan külmkapi.
'Mul on kõht tühi.'
'Miks midagi süüa poleee?'

Otsustan siiski üles minna ja magama jääda. Ei tea mis õudusunenägusid ma täna õhtul nägema hakkan.

Hiilin vaikselt Papsi tuppa, ta on arvutis ja ilmselt loeb uudiseid.

"Head ööd!" sosistan ma veel talle ning lähen oma tuppa, oma voodisse, teki alla ning uinun koheselt.

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

Seekord siis väga lühike osa.

Ma olen viimasel ajal mega depressioonis olnud ja pidevalt haige kah.

Sellele raamatule ei tule niipea uut osa.

Aga selle-eest võib tulla hoopis uus raamat.

Võib-olla, ma ei ole veel eriti kindel.

Karoline