Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxxii ]

[Pange video käima kui ma ütlen. Eks?]

•.•.•Sarah POV•.•.•

"Hei kuule, mis see on?" küsis Isac ning vehkis minu päevikuga mu nina ees.

Ma proovisin seda ta käest ära võtta ning see tagasi voodi all olevasse kasti toppida kuid ma ebaõnnestusin.

Isac tõusis püsti ning hoidis päevikut kõrgel tema pea kohal.

'Miks ma nii lühike olen. Ma olen Isac'ile umbes ninani ainult.'

"Mis see on ning miks sa seda nii väga tagasi tahad?" kordas Isac oma küsimust lõbusal häälel.

"Isac, pole naljakas. Anna tagasi." proovisin ma tõsine olla.

"Oot ma pean ainult korraks vetsus käima." ning ta jooksis vetsu ning lukustas ukse.
Kahjuks oli päevik ikka tema käes.

Nüüd ta näeb kõike mis ma sinna kirjutanud olen.

Enamasti olid need laulud.

'Oi ei.'

"Sarah sa kirjutad laule?" kuulen ma Isac'i hüüdu ning WC uks paiskub lahti.

Ta vaatab mulle natuke šokeerituna otsa.

"Miks sa neid kuhugi üles pannud pole? Need on imelised!" ütleb ta uuesti.

"Noh, ma ei tea. Ma pole endas eriti kindel." vastan ma Isac'ile.

"Ei, vaata. Nüüd me valime siit paar laulu. Ning siis me läheme stuudiosse neid salvestama. Sa pead need avaldama. Sul on annet." innustab ta ja annab mulle mu päeviku tagasi. Ta hakkab mu majast välja minema.

"Kuhu sa lähed?" küsin ma kuna olen päris segaduses.

"Oma koju, räägin isaga et ta meid stuudiosse viiks ning ma pean oma mänedžeriga sinust rääkima. Nii palju asju on teha." vuristab Isac kiirelt ette, nagu näha on ta väga elevil kõige selle pärast.

Ma vaikin ning Isac jookseb oma majja.

Vaatan päevikut mis mul ikka veel käes on.

'Oeh. Sellest saab olema üks väga huvitav päev.'

•.•.•.•.•

"Noh mis lugu sa salvestada tahad?" küsis Isac esimese asjana kui me stuudio uksest sisse astusime.

Mina, Isac ning Ava jõudsime just stuudiosse, et natuke harjutada intervjuu esituse jaoks.
Ning ka selleks et ma saaksin oma esimese laulu salvestada.

Isac oli mind kuigimoodi veennud.

Oli natuke vähe vist öeldud et ma olin väga närvis.

"E-elastic Heart" ütlesin ma kogeledes ning lappasin oma päevikut umbes 100-dat korda.

"Hei. Võta nii kaua kui sul vaja läheb. Sul pole millegi pärast muretseda vaja, kõik läheb sul imeliselt." proovis Isac mu tuju tõsta.

"Mhmm.."

"Hei kuule. Sa ei pea seda kohe tegema. Harjutame ennem näiteks intervjuu jaoks? Sobib?" pakub Isac välja ning tõmbab mind mikrofoni juurde.

Mingi mees kõrvaklappidega tuleb meie juurde ning annab meile mõlemale lehed laulusõnadega.