Ma tahan sind, Lara.

3

Istusin oma kirjutus laua taga ning kritseldasin paberile südameid igavusest. Taustaks kuulasin vanu hitte, mis mul alatihti kõrvu kostma jäid. Jõulumeeleolu polnud mul eriti üldse ning ma isegi ei osanud arvata, miks see nii oli. Mõte ja juhe jooksid aina kokku ning tundsin, et peaksin natuke värsket õhku hingama. Ma küll ei olnud eriline pimedas kõndimise fänn, kuid siiski peavalu ärahoidmiseks otsustasin nii.

Otsisin endale midagi soojemat jope alla, võtsin telefoni laadimast ning väljusin oma toast. Kiirustasin trepist alla ning haarasin elutoa kummutilt kõrvaklapid. „Kuhu minek?" Pani ema ajakirja käest ning ootas mu vastust.

„Pean selle šokolaaditahvli maha põletama, mis ma lõunaajal näljasena sõin." Panin oma saapaid jalga ning viskasin talvejope selga.

Ema ohkasin korraks, kuid naeratus kerkis tahmata mu lause peale talle näkku ning ta pani oma ajakirja laua nurgale. „Ära siis kaugele mine, ja helista kohe kui midagi on." Luges ta mulle sõnad peale.

„Luban." Naeratasin ning väljusin lumisesse talveilma.

Surusin käed taskupõhja, kuna unustasin kindad võtta ja ma ei viitsinud enam tuppa minna nende järele. Panin salli nina ette ning lahkusin koduõuest.

Kõndisin tänava otsa ning keerasin kõrval tänavasse.

„Persse." Vandusin omaette kui mu taguots oli täielikult maas, tänu jääle. The most wonderful time of the year.

„Karmid sõnad ilusale neiule." Muigas keegi mu selja tagant. Tõusin püsti ning jäin seisma suunaga hääle poole. Ayden.

Kissitasin silmi. „Esiteks, see oli valus. Ja teiseks, minu arust elame me riigis, kus on sõnavabadus."

Ta irvitas ning sügas kukalt. Ta juba ei meeldi mulle. „Olgu, tarkpea. Mida sa üldse nii hilja väljas teed?" Ta kandis lõhkiseid teksasi ning musta jopet, mis oli tal eest lahti jäetud ning sealt alt paistis välja hall dressipluus, mida ta täna koolis oli samuti kandnud.

„Jalutan ja mu ema ei luba võõrastega rääkida eriti veel mingite gängi liikmetega." Manasin näole võiduka naeratuse ning lahkusin Aydeni seltsist. Katsusin ma oma tagumikku ning ma võisin rohkem kui kindel olla, et homme on seal suur sinikas.

Ayden muigas. „Ma saadan sind." Ta tõmbas oma musta jope kapuutsi endale pähe ning libistas ennast minu kõrvale.

Kõndisin ettevaatlikult, et mitte kukkuda. Ta kõndis mu kõrval vaikuses juba üle minuti ning see oli häiriv. „Miks sa mind jälitad?"

„See pole jälitamine. Minu arust elan ma riigis, kus on mul samasugune õigus siin kõndida nagu sul." Jäi ta hetkeks mõttesse ning siis vastas mulle irvitavalt. Jesus, pühi see irve oma näolt.

Hingasin sügavalt sisse ja välja. Ta kasutas minu enda sõnu minu vastu. Idioot. Õnneks mu kodu juba paisis ning rõõmuhüüe kõlas mu sees. Võtsin kõrvaklapid kõrvast ning ma kuulsin Aydeni naeru turtsatust. „Me pole veel õietigi tutvunud?"

Kehitasin õlgu. „Ju siis vist ei tutvu ka." Jäin värava ees seisma ning vaatasin kutti, kes mu aia postile toetus.

„Kas keegi on öelnud, et sa oled armas kui sa pahur oled?" Ta vaatas mind hoolikalt ning muigas. Lara, ära naerata. Ära naerata.

Tahest tahtmata ilmus väike naeratus mu suule. Aydeni ilme muutus naeruseks ning ma pühkisin oma naeratuse näolt.

„Kuna sa minema hakkad?" Ristasin käed rinnal ning toksisin saapaninaga vastu lumehange.

Ayden ristas käed samuti rinnale ning suurendas silmi. „Minema? Sa pole mind veel sissegi kutsunud."

Kissitasin silmi. „Ma isegi ei tea sind." Idioot.

Kutt sirutas käe mu nina ette. „Sellepärast me peamegi tutvuma." Pööritas hetkeks silmi, kuid siis haarasin siiski käest. „Ayden Hale, rõõm viimaks tutvuda."

„Lara Lee." Raputasin ta kätt. „Samad sõnad sulle." Pingutasin naeratust üle. „Ja ma nüüd lähen." Viipasin talle hüvastijätuks käega.

Kõige parem tunne maailmas? Kui sa saad lõpuks oma ripsmetušši maha võtta ja juuksed lohakasse krunni siduda. Viskasin endale selga kõige suurema särgi, mille ma kapipõhjast leidsin ja tõmbasin selle enda pesu peale. Viskusin voodisse ning tunnetasin teist kõige paremat asja maailmas- oma voodit.

Võtsin oma kaisukaru endale kaissu, mille mu vanemad olid mulle jõuludeks seitse aastat tagasi kinkinud. Ma olin siis kümnene ning ütleme nii, et ma tahaks selles vanuses siiamaani olla. Koolis on kerge, kõik on muretu ning su vabandus asjade tegemise jaoks on see, et sa oled liiga noor.

Mu mõttemaailma katkestas telefoni märguanne, mis andis teada, et mulle oli sõnum. Rullisin ennast voodi ääreni ning haarasin öökapilt nutiseadme.

„Sa näed isegi meigita vapustav välja." Lugesin endale ning vaatasin uuesti altkulmu sõnumit. Mis asja?

Läksin aknast välja vaatama ning nägin tänaval seismas Aydenit. See polnud küll normaalne. Toksisin oma näpuga oimu kohale, andes märku, et ta on täielik idikas.

Ayden muigas ning vaatas tagasi oma telefoni. Ta näpud käisid kiirelt ekraanil ning uus märguanne tuli mulle. „Ma peaks mainima, et see pluus on päris lühike. See meeldib mulle." Lugesin omaette jällegi.

Vaatasin oma pluusi ning tõmbasin kiirelt oma aknale kardina ette. Mu pluus oli vaevu üle mu aluspesu, kuidas ma selle täielikult ära unustasin. „Täiesti haige inimene." Kirjutasin talle sõnumitesse ning läksin tagasi voodisse. Panin telefoni enda kõrvale, selle asemel võtsin kätte oma kohtususliku kirjanduse ning vajutasin öölambi põlema. Jõudsin lugeda paar lauset oma raamatust, kui juba jälle andis mu telefon märku. See kord helistas keegi mulle.

Võtsin kätte oma nutiseadme, nähes seal vilkumas tundmatut numbrit kergitas kulmu. Telefonioperaator see nii hilisel kellajal ei saanud olla. Võtsin kõne vastu ning kahetsesin seda juba esimesel sekundil, kui ta häält kuulsin. Muidugi oli see Ayden, kes veel.

„Miks sa kardinad ette tõmbasid?" Muigas ta telefoni.

Naersin võltsilt omaette. „Et sa liiga kiima ei läheks."

Naeru turtsatus kostus kõnes. „Lara, ma aina rohkem hakkan nägema, et sa polegi nii süütu ja nohik nagu sa paistad."

Tõusin istuli ja lükkasin selja sirgu. „Kas ma tõesti paistan nii nohik välja?" Kergitas kulmu.

Ayden mõmises telefoni jaatavalt. „Kuid seda ainult sisemiselt. Välimus on sul vapustav."

„Oh, milline meelitaja." Teesklesin sulamist, samal ajal kui ta mulle mesijuttu ajas.

Kutt naeris telefoni ning ma kohendasin oma krunni. „Head ööd, Lara."

„Head ööd sulle, Ayden." Turtsatasin telefoni ning vajutasin kõne kinni. On ikka tegelane.