Ma tahan sind, Lara.

5

„Tulin sulle külla." Naeratas kutt laialt ning viskas mulle krõpsupaki.

Kergitasin kulmu. „Sa oled täiesti võimatu, Ayden. Ma ei taha sind siia." Viskasin talle krõpsu tagasi kätte ning hakkasin ust sulgema. Ayden sai viimasel hetkel jala vahele ning ma ärritusin veidike.

Aydeni naeratus püsis ikka veel suul. „Ära ole ebaviisakas, Lara. Kutsu mind sisse, ma tean et sul pole vanemaid kodus." Turtsatasin naerda, kuid pühkisin selle suult, kui ta mu vanemaid mainis.

„Kõige pealt sa vaatad mu aknast sisse ja nüüd tead sa, et mu vanemad pole kodus. Kas ma peaks uksed lukustama?" Vaatasin korda mööda noormeest tõsiselt ja ukselinki. „Pealegi külm tuleb sisse." Nentisin ja väristasin õlgu.

Ayden raputas pead ja irvitas. „Ma luban, et ma pole sarimõrvar ega midagi sellist. Su vanemaid nägin ma poes rääkimas kassapidajaga ja sealt kogemata kuulsin ma, et nad on jõulupeol hilisõhtuni." Selgitas ta. „Kuidas siis jääb?"

Pööritasin silmi ning avasin ukse. „Okei-okei. Natukene aega. Sa tüütad mind siin ukseavas juba."

Ayden manas näole võiduka naeratuse ning astus tuppa sisse. Ristasin käed ja toetusin uksepiidale samal ajal kui ta oma jope nagisse ja jalanõud nurka pani.

„Kas sa külalisele midagi ei pakugi?" Seisis noormees vastamisi minuga. Kergitasin kulmu.

Kissitasin silmi ning köhatasin. „Oih, vabandust. Teed, kohvi või ühte ülestunnistust, kui ebaviisakas sa oled?" Teesklesin unustamist, kätt südamele panna.

Ayden potsatas mu elutoa diivanile istuma ning manas näole oma tuntud irve. „Seda viimast varianti polegi mulle keegi pakkunud." Ta võttis välja oma telefoni ning süvenes hetkeks sinna.

„Tahad kuulda?" Naeratasin, olles rõõmuga teatamaks oma arvamust temast ning istusin kutist võimalikult kaugele, diivani otsa.

Ta raputas pead ning vaatas mu elutoas ringi. „Kus su kuusk on?"

Ohkasin ning kergitasin kulmu. „Tõesti? Mul hakkas just nii huvitav, et ma saan öelda mis ma sinust arvan."

„Ma tean juba, et su arvamus minust on suurepärane, ma ei vaja kinnitust." Ta pilgutas mulle silma ning nihkus lähemale. „Ma ei saanud ikkagi vastust oma küsimusele." Kallutasin ennast piisavalt kaugele, et ta hingeõhk mind ei puudutaks.

„Mu ema ei salli okkaid väga, ta on puhtusearmastaja."Selgitasin.

„See eest armatab ta neid jõulutulesid igale poole riputada." Itsitasin omaette ning mulle tuli meelde üks talv, kui meie maja oli kõige säravam terves naabruskonnas, ja kui ma mõtlen kõige säravam siis ikka täiega. See aasta ta nii hoogu õnneks ei läinud.

Ayden naeris hetkeks. „Nägin jah."

„Miks sa üldse siia tulid?" Uurisin poisilt, kes omakorda minu elutuba uuris.

„Miks siia? Sest mul pole siin eriti sõpru ja sa olid mu kodule kõige lähemal." Ta muigas ning ajas pea viltu. „Pealegi sa tundud väga sõbralik."

Turtsatasin naerda ja silusin oma patsi. „Sul pole sõpru? See peaks sinusuguse ohtliku paha poisi jaoks maailmalõpp olema." Ahhetasin dramaatiliselt.

Ayden raputas pead ning muigas nagu alati. „Kõik kardavad minuga sõprussuhteid luua, kuna ma olen gängis."

Kergitasin kulmu. „Kas paha poiss puistab südant?" Prunditasin huuli.

Ayden tõmbas käega üle oma näo ning jäi mulle otsa vaatama. „Lara, ma saaks iga õpilase elu põrguks muuta, kui ma vaid tahaks." Ta irvitas.

„Võimas." Noogutasin. „Võib-olla see ongi põhjus, miks kõik sind kardavad." Pilgutasin silmi tihedalt ning naeratasin.

„Just." Ütles ta, paljastades oma ilusa valge hambarea. „Mida sa jõulude ajal kavatsed teha?"

Kehitasin õlgu sellepeale. „Arvatavasti teeme kas vanematega või Mayaga midagi. Pole kindel." Eelmine aasta Mayaga, tema pool panime me pool kööki peaaegu põlema, kui me jõulutoitu valmistasime. Nii et ma kaldun arvama, et mu vanemad tahavad, et ma see aasta kodus oleks.

Kutt kergitas kulmu. „Vana aasta õhtu veedad samamoodi?"

Noogutasin ning turtsatasin naerda. „Ma pole mingi peoloom, Ayden."

Ayden kissitas silmi. „Ei?" Ta suunurgad tõusid veidike ülespoole. „Aga mis oleks uus aasta peoga minu juures?"

Raputasin pead ning tõusin ootamatult püsti. „Ma ei suitseta, tarvita alkoholi ega tee mingeid teisi asju. Mida ma seal teeksin?" Ristasin käed rinnale.

Ka Ayden tõusis püsti ning irvitas. „Ole nüüd. Ma ei usu, et sa nii nohik ka nüüd oled?"

„Kas mu eelmine vastus ei kõlanud ei'na? Pealegi sa võiks minema hakata, mul on vaja õppida." Tõstsin häält ning kortsutasin kulmu.

Ayden pööritas silmi. „Valid minuga koos olemise asemel õppimise. Valus." Asetas ta oma käe südame kohale ning manas näole valu grimassi.

„Huvitavam kui sina." Naeratasin võidukalt, mille peale ta pani ennast riide ning viipas mulle käega hüvastijätuks.

***

„Kooli kõige kuumem kutt käis eile sinu juures ja ma kuulen seda alles praegu?!" Pahandas Maya ning jäi mind altkulmu vaatama.

Pööritasin silmi. „Ta lihtsalt marssis mu koju sisse ning üritas mind veenda enda aastalõpu peole tulema." Ohkasin ning tänasin Michelle'i, kui ta mulle ja Mayale kakaod tõi. Jällegi olime tulnud peale kooli Mayaga Michelle'i juurde kakaod jooma.

„Aastalõpu pidu?" Võttis ta sõõmu oma kakaost ning jäi mulle naeratava pilguga otsa vaatama.

Raputasin pead ning maitsesin ka enda kakao ära. Sama hea nagu alati.

„Ole nüüd, Lara. Kuumad kutid, alkohol ja aastavahetuse suudlus? Ei?" Liigutas ta oma kulmu üles-alla ning ootas mu vastust.

Köhatasin, kuna tõmbasin oma enda sülge kurku. „Ma ei joo, sa tead seda väga hästi."

Maya turtsatas korraks naerda, kuid jäi uuesti tõsiseks. „Muidugi ma tean. Äkki teeme erandi?"

Vaatasin Mayale suurte silmadega otsa ning meenutasin aasta tagust pidu, kus me mõlemad olime nii täis Maya onupoja Tyleri peol, et me arvasime tol korral, et me sureme alkoholimürgitusse. Muidugi ei jäänud ka mängust välja maomahlad, mis me kuhugi Tyleri garderoobi oksendasime. Meil oli hiljem nii piinlik, et vandusime me Mayaga mõlemad, et me ei joo ning õpime hästi. Me pole seda lubadust murdnud.

„Kui me ka läheme sinna siis mina mitte mingil juhul ei joo." Asetasin küünarnuki lauale ning toetasin pea käele.

Maya naeris ning lõpetas oma kakao. „Sobib." Ta lõi silmad korraga lahti. „Ma oleks juba peaaegu unustanud.

Ta soris hetkeks oma kotis ning võttis siis välja ühe väikse kinkekoti. „Maya." Ohkasin.

„Häid jõule, mu õde teiselt emalt." Naeratas ta oma väljendi peale ning andis mulle väike kingituse.

Ahhetasin ning vaatasin Mayale viltu otsa. „Sa poleks pidanud, Maya."

„Lõpeta, ma ei taha selliseid sõnu kuulda. Tee juba lahti!" Ütles ta kärsitult.

Naeris ning võtsin välja väikse punase ehtekarbi. Avasin selle ning mulle vaatas vastu hõbedane käekett. „Sa oled parim." Raputasin pead ning panin ehte endale käe ümber.

„Ma tean." Naeratas ta selga sirgu ajades.