Victoire Facile

1. peatükk

See on minu lugu. Minu hobuse lugu. Neid on palju, kuid see on minu lugu. See sisaldab rõõmu, kurbust, segadust, õnne, õnnetust, hobuseid ja ratsutamist. Ja mis kõige olulisem. See sisaldab Victoire facile't. Aga ma juba ruttan sündmustest ette.

Ma olen Chloe. Chloe McHenry. Ma olen 165cm pikk ja ma kaalun 53 kilogrammi. Ema ütleb, et ma olen nagu piits. Ma olen tegelikult terve oma elu olnud kõhnapoolsem. Mul on tumeblondid pikad juuksed ning heleroosakad huuled. See kombinatsioon meeldib mulle mu näo juures kõige rohkem. Huulte ja juustega sobivad päris hästi veel mu hallid silmad.

 Ma olen ratsutaja.

 Euquestrianism süstiti minusse juba varakult, kuigi ratsutamisega hakkasin ma tõsiselt tegelema alles 10-aastasena ( ma olen hetkel 15 ). Ma armastan tõsiselt ratsutada, ja nende imeliste olenditega nagu hobused, koostööd teha. 

Praegu on mul käsil ratsakooli vahetamine.  Tean täpselt, kuhu ma minna tahan. Locki tall. See tall on pühendunud noorsportlaste välja õpetamisesse. Seal on väga head hobused ning seal on ka palju rendikaid. ( Muidugi ma tahaks ka kunagi ise rentida, aga selleks pean ma ema ikka veel väga palju moosima ) Pealegi, ma olen kuulnud, et sealsed treenerid on lahked. Noh, muidugi eks oma silm on kuningas ning selle pärast läksingi ühel päeval talli üle vaatama.

Ema parkis auto parklasse ning laskis mind maha.

,,Sa jääd siia? '' küsisin ma püüdes varjata oma elevust uue talli suhtes.

,,Sul ei lähe ju kaua, mis ma ikka praegu tulen. ''

Noogutasin ja lükkasin auto ukse kinni. Kõndisin võimalikult rahulikult maja juurde ning ümber nurga jõudes jooksin tallini. Jah, ma tean et hobuste juures ei tohiks joosta, aga ma olin nii elevil. Vabandust! Talli uksed olid pärani, ning sealt tuli välja üks nooremapoolne naine.

,,Tere!'' ütles naine rõõmsalt.

,,Tere!'' vastasin ma naeratades.

,,Sa ei näe just väga välja nagu trennimineja, mis sa otsid?( Tõesti, ma kandsin lühikesi teksasid ja õhukest valget pluusi, tenniseid ning päikeseprille ja nokatsit. )

Ma hakkasin naerma. ,,Täna ma tõesti trenni ei tule. Ma olen siin, et talliga tutvuda, ma alustan siin järgmisest nädalast treeninguid. ''

,, Oo, uustulnuk, tahad ma tutvustan sulle ümbrust?''

Mind polnuks häirinud ka üksi ringi vaatamine, kuid keeldumine oleks jätnud minust ülbe mulje. Ma tahan häid suhteid tallis hoida!

,,Miks mitte, aitäh!''

Me alustasimegi tallist ja hobuste boksidest. Sain teada, et naine, nimega Claire, töötas tallis tallinaisena. Ta rääkis, et hetkel on tallis kolm treenerit ja 25 hobust, kellest mõned on rendil.

Kahjuks hobuseid sees polnud ( pole ka ime, väljas oli nii ilus päikseline ilm ). Suundusime välja, koplite juurde. Kopleid oli päris palju. Nende vahelt jooksis murutee. Märkasin ka esimesi hobuseid. Eemal mängisid kaks noorukit.

,, Raptor ja De La Taste'' lausus Claire, kui nägi et mind huvitab koplite arvu asemel hoopis noored, mänguhimulised hobused. ,, Raptor on see tume, hetkel meie pesamuna, täkk ja Tasty on see heledam pruun, viiene ruun.''

Mind imtles Raptori energia ning kavalus, kuigi see ei jäänud alla Tasty kiirusele. Ma oleks veel võinud seal neid tunde jälgida, sest minu meelest on hobuste omavaheline suhtlemine kohutavalt põnev. Ilmselt oleksingi seal veel veetnud mõned minutid, kui mu tähelepanu ei oleks köitnud valjud hirnatused. Nägin, et parklasse saabus treiler.

Jah, ma olin kümneid kordi näinud treilereid ja hobuseid, kes treilerist välja tulevad, aga praegu tundus mind miski nagu tõmbavat sinna poole. Kõndisin kiiruga parklale lähemale.