Jah
Ma ei tea, kas asi on minus.
Aga elu sakib.
Kas te olete kunagi mõelnud, kui tühine ja lühike üks inimelu on.
Tegu oli draftiga, mis oli kirjutatud täpselt aasta tagasi, 27.02.18, so here I am, loen neid ridu ja mõtlen, mida ma küll öelda tahtsin või kuhu ma pooleli jäin.
Mina, aasta hiljem, olen valmis seda arutelu iseendaga jätkama.
Ma ei oska tegelikult aimatagi, mida ma öelda tahtsin, oli see väike masehoog või oli sel jutul ka mingi idee. kui tookord isegi seda ideed polnud, siis nüüd on.
Elu sakib. Mitte selle pärast, kui shitty see sometimes olla võib, aga seetõttu, et see on nii kuradi lühike no ausõna, kes mõtles välja, et inimene käib koolis 19. eluaastani (pluss enamus juhtudel ülikool, mis liidab veel sellele eale oma 3-5 aastat) siis on noored juba jõudnud ikka, kus tuleks hakata mõtlema karjääri ja pisipere peale.
Olles saanud 30 on suuremal osal tänapäeva inimestest juba laps, kui mitte mitu, sellega oleme taaskord millegi külge aheldatud.
Peame ootama kuni lapsed kasvavad, et end uuesti lõdvaks lasta, selleks ajaks aga hakkavad inimest vaevama juba vanadusest tulenevad terviseprobleemid.
Taaskord on inimene aheldatud.
See on nagu surnud ring.
Ja elu on liiga lühike, et seda elada ja täiel rinnal nautida . ja ühiskond nõuab meilt liialt. ja ja elu sakib, just for u to know.
aga okei, tsaupaka, aastapärastnäeme hihi.
YOU ARE READING
Ma ei tea
RandomMa tavaliselt ei räägi, mida ma mõtlen ja tunnen. Selles raamatus tahan ma olla mina ise, rääkida seda, mida nii mõnigi meist välja ei ütleks, millest ma isegi ei räägiks, jäädes selle juures anonüümseks. Mu postkast on teile alati avatud, kirjutag...
