Ma ei tea

× Mina ja koolikiusamine ×

Kiusamine on asi, millega ma olen igast küljest kokku puutunud.

Ma olen aus ja ütlen välja. Ma olen olnud nii ohver kui ka kiusaja.
Viimane neist sakib, sest ma tunnen end siiani kohutavalt.

Kiusupunniks olin ma pigem lasteaias ja ma arvan, et see oli pigem seltskonna pärast.
Lasteaias käies oli mul ainult üks sõbranna, kellega ma lähemalt suhtlesin ja mängisin. Ta oli minust nii 1-2 aastat vanem ja mulle niiöelda 'iidol' . Kuigi nüüd järelemõeldes jääb mulle mulje, nagu ma oleks olnud tema kutsikas või käepikendus.
Meie lasteaias käis üks poiss, ta oli umbes mu sõbranna vanune. Ta oli iseloomult vaikne ja hoidis omaette, ma ei mäletagi, et ma oleks teda kunagi rääkimas kuulnud, kui siis mõnes rühmaringis. Tema tögimine oli mu sõbranna poolt tavaline, lükkamine ja kiskumine ja tummaks kutsumine. Ja muidugi polnud ka mina selle poole pealt puhas ja peagi sain minagi selle kombe külge . Niisiis olime me mõlemad selle poisi kallal.

Seoses sellega meenub mulle veel üks hägune mälestus, kus me selle sama sõbrannaga liumäel istusime ja mööda jooksvaid esimese klassi lapsi jälgisime. Esimeses klassis käis ka üks pontsakam tüdruk, kes oli varem meie lasteaias käinud.
Mäletan kuidas mu sõbranna siis seda heledapäist tüdrukut nähes end liumäel kikivarvukile ajas ja plaksutades hüüdis „Kiiresti paksuke! Kiiresti!" , mis mulle kohutavalt nalja pakkus, ning peagi olin osake meie kaheliikmelisest kisakoorist.

Kooli minnes tuli see kõik, aga ringiga tagasi.
Esimene klass oli mulle üpris raske, kooli sissesulandumisega oli raskusi ja tol ajal olin ma veel üpris memmekas ka. Niiet peagi saingi selle sama hüüdnime endale külge.
See periood läks üle ja kõik tundus täitsa okei, sealhulgas suhted kaasõpilastega.
Neljandas klassis tekkis mul pidevalt vanemate klasside tüdrukutega konflikte, enamasti ilma põhjuseta.
Ma olen loomult väga õrna hingega ja mul tekib tobe tunne, kui keegi mulle midagi halvasti ütleb ja ma surun vägisi kurku tekkinud klombi alla.
Mu lasteaiaaegne sõbranna, kes nüüdseks minust aasta vanemas klassis käis, oli minu peale kade. Ma ei tea siiani, miks, aga ta ei sallinud mind kohe üldse. Kuna ta oli teadlik, et kõik solvangud, mida minu kohta öeldakse neelan ma vägisi alla ja need ei mõjuta mind niivõrd, hakkas ta solvama mu perekonda, mis mind tõsiselt endast välja ajas. Ta mõtles välja valesid mu perekonnast ja mingil hetkel kadus mul täielik usaldus oma vanemate vastu. Ma ei tahtnud kooli minna, ma isegi ei käinud mõnda aega koolis.

Umbes samal perioodil tuli kuskilt teemasse sõna 'lits' ja mingil moel olin mina see, kes selle endale külge sai. Mööda koolikoridori kõndides hoidsin alati pilgu maas, sest see oli täiesti tavaline, et mõni poisiklutt mulle vastu tulles selle sõna ütleb. Ja sellel polnud üldse alust! Ma olin 10.aastane tüdruk, kes selle sõna tähendusega väga pealiskaudselt kursis oli. Mul polnud kunagi ühtegi poissi olnud, ma ei osanud veel selle peale mõeldagi.

Suur aitäh mu klassijuhatajale, tänu kellele me selle probleemi lahendatud saime.

Viiendas klassis hakkasid garderoobist mu riided (väiksemad asjad) pidevalt kaduma ja alguses ma ei teinud sellest väga välja, kui mu uued kindad kadunud olid, ma arvasin, et ju siis kaotasin ise kuskile ära. Aga see hakkas korduma. Kui ma oma välisjalatsid tänu õpetaja abile teise klassi garderoobi osast leidsin, mõistsin ma, et keegi lihtsalt meelega kotib mind.. Jälle. Tol ajal olin ma umbes 11-12 ja mul oli rohkem mõistust peas. Õpetaja poole ma pöörduda ei tahtnud. KUIGI OLEKS PIDANUD!

Peale pidevat asjade kadumist tundsin ma end pidevalt kaasõpilaste keskel ebamugavalt. Sest ma ju ei teadnud, kes neist seda teeb ja ma ei julgenud kedagi usaldada.

Iga väiksemgi märkus ja solvang muutis mind järkjärgult ebakindlamaks ja ühel hetkel avastasin, et ma olin omadega täiesti fucked up. Kõige pisemad asjad ajasid mind nutma ja täiesti endast välja.

Vähe sellest et mu asjad kadusid, hakati neid lõhkuma.
Ma mäletan et ma olin väga uhke oma uue tutimütsi üle. See oli selline mustavalgekirju müts, pealael oli suur tutt ja kõrvade juurest läksid alla paelad, millel oli veel kaks tükki. Kolme tutiga müts.
Pärast koolipäeva avastasin aga, et mu müts on täiesti katki rebitud, suur tutt küljest rebitud ja väiksed samamoodi. Ma läksin koju ja ma nutsin. Ma nutsin südamest. Mis annab teile õiguse mu asju lõhkuda ja miks te mind nii väga vihkate?!

Ma rääkisin õpetajale kogu loo ära. Ja see oli see, mis aitas.

Kui sind kiusatakse, siis räägi, ükskõik kellele, aga palun räägi!

(Mul oli seda väga raske kirjutada ja ma avaldan selle väga suure ebakindlusega, ehk siis, kui seda varsti enam siin pole, siis te teate miks..palun öelge keegi midagi, et ma end nii lollisti ei tunneks hihi)