Jah,
Nii ongi...
Ma lihtsalt enam ei jaksa. Kool on kestnud palju? Kaks nädalat, kui sedagi ja ma olen juba sama tüdinenud ja väsinud, kui olin olnud mõned nädalad tagasi enne vaheaega.
Kontrolltööd, esseed, konspektid, tunnikontrollid, uurimistöö, kooliüritused.. Kõik see on mul totaalselt kopa ette visanud ja ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei jaksa.
Vähe sellest - lisaks koolile on ju ka teised kohustused, nagu näiteks tööl käimine/raha teenimine ja majapidamisega seotud ülesanded, nagu näiteks toa koristamine.
Ma ei virise. Ma räägin faktidest. Ma ei süüdista kooli, ega õpetajaid ja ka mitte Eesti haridussüsteemi. Ma tean, et asi on minus, mul on madal pingetaluvus, ma tean. Ma väsingi vaimselt kiiremini ära kui mu klassikaaslased ja ma saan sellest täiesti aru, aga ma lihtsalt ei oska enam midagi ette võtta.
Suurema osa oma päevast ma magan. Iga päev kaheksa tundi, seda öösiti, aga sellest jääb väheks, ma jõuan koju ja magan uuesti, sest ma olen nii väsinud. Ja siis ma hakkan õppima.
Minu nädalavahetused võiksid mööduda pidutsedes ja lõbutsedes nagu seda teevad kõik minuealised, see oligi varem nii, aga viimasel ajal ma olen õnnelik, kui ma üldse nina välisukse vahelt välja pistan.
Asi pole selles, et ma ei tahaks väljas käia ja teistega aega veeta. Ei. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa ja isegi kui ma seda varianti kaalun, mõistan ma, et kui ma midagi ette võtan, siis ma ei jaksa esmaspäevaks koduseid töid teha.
Surnud ring, kas pole?
ČTEŠ
Ma ei tea
NezařaditelnéMa tavaliselt ei räägi, mida ma mõtlen ja tunnen. Selles raamatus tahan ma olla mina ise, rääkida seda, mida nii mõnigi meist välja ei ütleks, millest ma isegi ei räägiks, jäädes selle juures anonüümseks. Mu postkast on teile alati avatud, kirjutag...
