Ma tunnen end halvasti, kuidas see võimalik on.
Ma ju armastan teda ja tema mind ka.
Ta kordab seda mulle kogu aeg! Aga, mis mul viga on, mu süda ei anna mulle rahu ning see taob sees nagu hull. Mul on valus. Mis mul viga on, ma ju armastan teda või ma eksin? Kuidas on võimalik eksida sellises asjas nagu tunded?
Ma kohtasin teda metsas jalutades, ta paistis nii tugev ja ilus tahtsin temaga tutvuda. Ma küll mõtlesin, kuid mu keha liikus iseenesest ning kallistas teda
. Appi, ma kallistasin teda ja tema kallistas mind vastu ja just ta kallistas mind. Oma tugevate kätega ning tõstis mind õhku ja keerutas.
Ja, kui ta oli mind maha pannud vaatas ta mulle otsa ning naeratas. Ma armusin sellesse naeratusse.
Esimest korda oma elus, mina Elisa armusin ja täiesti võõrasse poissi. Kohemaid kogusin end kokku ja küsisin talt tema nime... „ Vastus ootan,” korrutasin talle paari hetke pärast, kuna ta ei vastanud ning vaatas mind jahmunult.
„Ee olen Erki ja sina väike neiu?“
„ Mina ja väike...“
„Ma olen 18, ma pole väike! Ma lõpetasin keskkooli see aasta nii, et tee omad järeldused ja ära solva!“
Noormees oli veel rohkem jahmunud ja kohe hakkas vabanda,
„ Vabanda ma tõesti ei tahtnud sind solvata aga sa oled ju... No väikest kasvu ja nii armsa lapse näoga. Ma poleks eales arvanud, et oleme ühevanused.“
„Aga palun tutvusta ka sina end, sest ega ma ei tahaks sind jälle solvata mõne nõmeda hüüdnimega... Ma olen ELISA“.
Nii ma kohtusin sinuga mu arm, nii see oli tol päeval metsas. Meil tekkisid tunded teineteise vastu.
„No nii!” hüüdis ta.
„Ma nüüd sooviks sinuga Elisa kohtingule minna, kuna ma peaks kuidagi tegema heaks oma ebaviisaka käitumise.“
„ Olen nõus Erki, lähme kuhugi“
Ja nii me jalutasime mööda metsaäärt, kuni jõudsime mingi auto juurde. Olin nii jahmunud ja ei osanud midagi öelda, ma ainult vaatasin, kuidas see kena noormees ronis autosse.
„No pisike preili Elise ega te põnnama ei löönud?“ küsis Erki.
„ Ei ma lihtsalt ei uskunud, et sul võiks auto olla. Arvasin, et keegi jättis oma auto siia.“
„ Ja jätsingi. See on minu auto, ära karda. ma ei hammusta, täna.“
Nii ma siis ronisingi autosse, alles hiljem sõites panin tähele, et see on Mustang GT. Oi appi!
„Kuule Erki, kas sa oled mingi rikkur, et sul on oma auto ja veel enam selline? „
Ta puhkes naerma.
„Hahahaha ei ma pole rikas. See auto on kink mu võõrasisalt, et ma majast välja koliks ja lubaks tal minu emaga rahulikult koos olla...”
„Oi ma vabandan, ma ei tahtnud su tuju rikkuda.“
„Tead Elisa ma mõtlesin, et ma ei tulegi sellest metsast tagasi aga sina. Sina tegid midagi sellist, mis pani mind huvituma. Mul tekkis huvi sinu vastu, kuidas üks kaheksateistkümne aastane tütarlaps jookseb kallistama võõrast noormeest? Kas sa siis ei kartnud mind, me olime metsas kahekesi? „
„Mis ma saan öelda Erki, ma ei teagi keha liikus iseenesest. Ma tean, et see kõlab naeruväärselt, kuid nii see on! Ma lihtsalt olin nagu lummatud, sa tulid sealt pimedast metsast, kuid sa siiski õhkasid soojust ja sa nägid nii kaunis välja.“
„Oi Elise ega sa midagi sassi ei aja, mehed ei ole kaunid. Mehed on tugevad, pikad ja nii edasi.“
„ Ära aja mind naerma,” ütles ta,aga nii ma sel hetkel tundsin.
„Ma vabandan, kui ma sind solvasin Erki, kuid nii ma arvasin ja muidugi mõtlesin seda ka, et oled tugev aga see jäi kuidagi tahaplaanile, sa paelusid mind oma iluga. Sa nägid nii hea välja ja ma ei kartnud sind mitte põrmugi.“
Ja jälle ta punastas.
Järsku ta jättis auto seisma ja pani auto uksed lukku, ta kummardus mu poole ning suudles mind otse huultele, ta liikus tahapoole ning ütles:
„Ära kunagi pea mind korralikuks, ma pole nii hea, kui sa arvasid. “
Ta naeratas, ma hakkasin teda lööma ja ta püüdis mu käe kinni ning teise käe võttis samuti pihku ja surus mu käed vastu auto istet ning suudles mind uuesti ja uuesti. See armas poiss, kes paistis metsas nii ingelik muutus korraga saatanaks.
