„Palun, me peame lõpetama, pean koju minema,” anusin talt, et ta mul minna laseks, kuid tema näos oli näha põlevat soovi ta soovis, et ma jääksin temaga siia. Ja ma ei oska midagi teha. Tean, et ma pean tagasi koju minema.
„Olgu ma viin su koju, kuid ühel tingimusel.“ Kuidus ta võib mulle veel tingimusi esitada?
„Mis su tingimused on?“
„Sa annad mulle oma telefoninumbri ja sa pead minuga käima hakkama. Ja kuna sa olen kaheksateist siis sa käid koolis, sa pead mulle ütlema, mis koolis sa õpid.“
Küll ta alles palju tahab. Aga sellegi poolest ma andsin talle enda numbrit, sest ma ei taha teda kaotada.
„Aga ma ei saa sulle öelda, kus koolis ma käin, sest ma alles kolisin siia ja ma pole veel kuhugi sisse astunud.“
Langetasin pea, sest mul oli pisut häbi, kuna ma tõesti juba esimesl päeval siia kolides, ma juba leidsin endale poisi. Kuidas see võimalik on.
„Oota see tähendab, et sa elad kuskil selle metsa lähedal? Ja, kui sa pole mingid kooli valinud, kas sa ei taha proovida sisse astuda minu kooli? See pole kaugel siit ja saaksin sulle siis autoga järgi käia.“
„Kuidas sulle ütelda, ma tulin eliittüdrukute koolist, seega see tähendab, et pean leidma vähemalt midagi sama head. Pean õppima parimate koolis koos parimatega, sest mu vanemad nõuavad mul seda. Ja kuna olen neil ainus laps nad muretsevad mu tuleviku pärast. Nad tahavad mulle parimat ja mina ei taha neile pettumust valmistada. Tahan olla täiuslik tütar ja tahan saada parimaks naiseks.“
„Sul on ikka raske aga siis minu kool sobib sulle täiuslikult, sest ma õpin eliitkoolis samuti aga see pole vaid poistele, see on nii tüdrukutele, kui poistele. Ja sa pead tegema palju teste, et sisse saada aga kuna sa oled juba eliitkoolist siis saad kergelt sisse. Nii näita mulle teed, kus su kodu on?“
Ta ikka on vägagi muutliku tujuga ja vägagi salapärane, eliitkooli õpilane ja oli üksi metsas ja ta veel sõidab uhke autoga. Ta peab olema ära hellitatud laps.
Ma näitasin siis Erkile, kus ma elan, sõitsime metsa ääres oleva kahekorruselise maja juurde ja peatusime. Erki nägu muutus koheselt.
„Kuule ega sa ei ole rikkurite laps?“
„Ei ole mu isa on kirjanik ja ema on laulja, nad pole rikkurid, kuid meil on piisavalt raha, et endale lubada kõike mida vaja.“
See vastus meeldis talle, sest ta naeratas rahulolevalt.
„Oota, kas sul autot ei ole?“
„Ei ole mul autot, mul on mootorrattas, kuid võin sellega sõita vähe, sest mu ema muretseb väga ja räägib, et sellised asjad ei sobi tüdrukutele. Püüab mind sundida autojuhi lube tegema, kuid ma ei taha.“ Naersin ja vaatasin Erkile otsa, tema nägu oli väga üllatunud.
„Oota sa sõidad motikaga? Sa oled ju nii pisike, mis motikas sul on?“
„Hehehhh ja ma sõidan motikaga ja ma pole pisike ma olen 165 cm pikk ja mu mootorratas on täiesti tavaline mingi vana Kawasaki kunagi mu isa sõitis sellega.“
„Oota sa räägid, et sa õppisid eliitkoolis ja sõidad motikaga, mulle sattus ikka väga hull tšikk. Kas oled kindel, et oled tüdruk või sul siiski on vennad?“
Mu nägu kisus nutuseks, sest ta puudutas teemat, mida ma ei soovinud rääkida.
„Ei mul ei ole enam venda. Ära muretse ma olen tüdruk, kuid armastan ohtlikke asju.“
...........................................................................................................................................................
Eliise mälestused:
„Vend oota sa ei või võtta seda motikat, isa kindlasti saab väga kurjaks. See on ju tema kõige kallim asi siin majas ja sa ei või võtta seda ilma küsimata. Kas sa tahad jälle sattuda pahandustesse?“
„Ei ära muretse ma ei tee midagi, mille pärast sa peaksid muretsema, ma tahan lihtsalt oma tüdrukuga sõitma minna. Tal on varsti sünnipäev, pean tema date’ile viima ja küsima, mis kinki ta minult tahab..“
„Olgu ma siis ei muretse ja ei ütle isale, et sa võtsid ta motika, katan sind.“
„Sellepärast ma sind armastangi pisike, sa oled nii mõistev.“
Ta viskas oma tagi selga, kiivri pani pähe ja läinud ta oligi. Ma ei tea, kui palju aega mööda läks, kuid õhtul helises isa telefon, ta rääkis päris pikalt nägin ta näos muret.
Ta sulges oma silmad ja tal hakkasid langema pisarad ja mitte rõõmu pisarad vaid need olid leina pisarad. Isa pani toru hargile pööras näoga minu poole ja ütles väriseva häälega: „ Pisike su vend sai surma.“ Rohkem ma ei saanud midagi aru, ta nuttis ja nuttis, kuid mina ei uskunud seda. Kuidas oli võimlalik, et ta sai surma. Tal oli kõik korras ja ta kandis kiivrit.
Ja nagu ma hiljem teada sain oli ta kiivri andnud oma türukule. Avarii põhjustas üks joobes olnud autojuht, kes keeras mu vennale ette. Vend sai teel haiglasse surma, kuid tema tüdruk jäi ellu raskete kehavigastustega. Kiiver kaitses teda, mu venna tüdruk jäi ellu aga mu vend suri nüüd olen peres ainus laps ja mind kaitstakse kõigi ja kõige eest.
Need on valusad mälestused, mida ma ei saa jagada kellegiga, isegi mu vanemad ei räägi enam vennast. Nende jaoks olen olemas vaid mina.
.........................................................................................................................................................
