„Nii nüüd oled mulle nii palju võlgu, pead laskma mul end puudutada, nüüd saan teha kõike, mis tahan. Saan täide viia oma suurimaid ihasid sinuga.“
Ta oli saanud lahti mu rinnahoidja ning selle eemale visanud, hoidsin küll käsi ees, kuid nagu ma aru sain ei erutanud see teda piisavalt ning ta tõmbas käed mul eest ära.
„Elise kallis, ära karda, ma ei hammusta, eriti.“ Vaikne naer kõlas tema suust, kui ta hakkas kummarduma mulle lähemale. Ta naer sumbus, kui jõudis mu rinnani ning asetas õrnalt oma suu sellele. Ta ei suudelnud seda, lihtsalt asetas huuled sina. Tundsin, kui kuumad nad on ning ta ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida.
„Palun, ära kiusa mind.“ Vaatasin tema poole, mu hääl kadus kohe ära kui meie pilgud kohtusid.
„Ma ei kiusa sind, ma katsetan, kui hästi ma suudan end tagasi hoida, et ma sind ära ei sööks koheselt. Tahan, et sa naudiks seda, nii palju, et sa ei suudaks olla ilma minuta, tahan, et sinu keha mäletaks kõike, mis teen sinuga, ma jätan sinu kehale jälje. Sinu keha hakkab nutma kui, ta ei saa olla olla minuga. Ma teen sinuga midagi sellist, mida ma nimetaks. HMMM MA OMASTAN SU ÄRA, SA KUULUD MULLE.“
Mida ta ajab. Kas see ülde on võimalik. Ning siis ta ei rääkinud midagi, tahtsin hakata midagi ütlema, kuid ta suudles mu rinda, pisut imedes, see kül ei jätnud mingit jälge, kuid ta nagu teeks mulle maasikaid. Ja nii ta suudles mu keha, jättes nii mitmeid nähtamatud maasikaid.
„ Mida sa teed lõpeta ära,“ suutsin sõnu välja karjuda ja siis ta lõpetas oma õrnade suudluste jagamist ning muutus kiskjaks. Ta silmis välgatas mingi säde ja ta hakkas kasutama jõudu, tugevam haare mu kätel tõestas seda.
Ta lõi oma hambad mu kaela, see polnud valus, kuid siiski tundsin ta hambaid oma kaelal ning järgnev imemine, algul ei üllatanud mind, kuid see muutus üha tugevamaks ja tugevamaks, ei suutnud ma oma keha kontrollida ning toas kostus, tugevad mõnuoiged ning vahel kiunatused.
„PALUN, PALUN ERKI, LÕPETA, MA EI SAA END TAGASI HOIDA, MU VANEMAD VÕIVAD ÜKSKÕIK, MIS HETKEL SISSE TULLA!“
läbi mõnuoigete suutsin väriseva häälega välja öelda, kuid see ei muutnud midagi. Ta vaid suudles mu keha ja jättis tumedad laigud alles. See tunne, kui ta need tegi oli mu pea nii segamini ajanud, et ma isegi ei suutnud oma häält tagasi hoida ning mu oiged, vist hakkasid kajama tugevamalt.
Isegi Erki ehmus korraks ära, kui kuulis mu oiet. „Ole kuss, kas tahad, et su vanemad tuleksid. Tahad nii väga, et nad näeksid sind sellises olukorras.“
„Ei ma ei taha, et nad mind nii näeksid,“ ta naeratas ning siis vastas.
„Siis ole kuss, ma pole veel isegi sind kuumaks ajanud. Need on kõigest hääled, ma tahan näha, kui kiiresti su keha reageerib minule või sa juba oled märg?“ ta nägu muutus väga võrgutavaks.
„Ei, ei ole ma midagi“ Ütlesin veidi punastades, ma valetasin, Erki ei tohi teada.
Ning siis ta suudles mind metsikult, nii metsikult, et ma suudlemise ajal hammustasin teda. „Aiii, sulle meeldib ikka siis, kui olen kuri.“
„Eiei, anna andeks, ma ei teinud seda meelega.“
„Sa ei teinud seda meelega? Kahju olen pisut pettunud. Kuid mis siin parata.“ Korraga tundsin, kuidas ma üle keha värisen, õrn veremaik on suus ning Eriku lähenemine mulle ajas mind hulluks ning korraga ta tundus minust nii kaugel, kõik mu tõrked kadusid järsku ära ja ma unustasin oma vanemad.
Haarasin ta t-särgist kinni ning tõmbasin ta hästi lähedale endale ning surusin oma suu tema omale.
Veremaik, pisut mõrumaik ta nagu oli enne suitsetanud. Ma ei taha, et ta ära läheb, ma ei tahtnud jälle tunda seda külma. Mulle ei meeldi üksi olla. Samas, kui olen ma temaga saan end avastada jälle, uut osa endast.
