4.18 - heliseb jälle mu äratuskell, õnneks seda veel 46 päeva ja siis saab see piin kõik läbi igaveseks
Avasin enda telefoni sest Eric oli mulle snapis hetk tagasi kirjutanud ja kell oli juba 4.20 saanud
Eric:Hei, oled mulle väga kallis et olen nõus temaga sinu pärast enesetappu, kuid ma ei soovi tõesti et seda teeksid sina-PALUN ÄRA TEE SEDA LIHTSALT, SINUSUGUNE KAUNITAR ON ELU VÄÄRT!! Täitsin ise sinu ülesande ära, meil olid samad ülesanded antud ja palun saada talle see all olev pilt- Armastan sind❤️
Me: Appi, sa oled mulle väga kallis aga palun ära tee enam nii, ma pean seda siiski ise tegema, enesetapust ma siiski ei pääse
Eric: Ole mureta, ära tee neid ülesandeid lihtsalt, ma täidan ise need ära ja teen kõik et sind enesetapust päästa
Me: Aga ma ei elaks seda üle kui sind enam siin poleks
Eric: Usu mind sa unustad mind peagi:( aga ava palun aken
Me: olgu aga miks?
Eric: Küll sa näed
Läksin akna juurde ja avasin selle ning oleks peaaegu kokku kukkunud sest akna all seisis Eric, mis tegi mu tuju veidi paremaks sest ma tõesti ei taha teda kaotada
"Tule, lähme minu juurde palun" palus Eric ning võtsin enda pusa ja ketsid mida hoidsin igaks juhuks alati kapis kui tahtsin öösel minna kuhugi
Kui ronisin alla haaras Eric mu käest ja läksime tema juurde sest tema vanemaid polnud kodus ja ta tahtis koos minuga olla. Kõndisime umbes pool tundi kuni jõudsime kortermajade juurde ja sealt edasi kõndisime trepist üles kuni Eric jäi seisma ja avas enda ukse ja kutsus mind sinna sisse
Ericul oli päris hubane ja pisike korter, võtsime enda ketsid jalast ja läksime Ericu tuppa kus olid helesinised tapeedid ja toa nurgas oli kirjutuslaud ja kapp ning loomulikult ka voodi.
"Tahad annan sulle selle pusa, see on mu kõige lemmikum aga see on kahjuks mulle väikseks jäänud ja tahaksin et sina kannaksid seda , mu printsess " küsis poiss ja viskas mulle enda pusa mille panin selga sest see oli tõesti väga armas temast.
Jäime üksteise kaisus magama ja ärkasime alles paar tundi hiljem üles sest pidin minema koju ennem kui ema märkab et ma pole kodus ning ütlesin ka Ericule et lähen koju ja ta suudles mind ning panin enda ketsid jalga ning lahkusin poisi juurest.
Koju jõudes hakkasin ma nutma sest ma ei teadnud mida enam teha sest varsti see armas paarike pidi üksteise käte vahel surema ning ta oli minu jaoks hetkel parim mis juhtuda sai kui me kaks ei oleks hetkel sinivaalaga seotud.
Otsustasin minna enda lemmikusse kohta kus murede korral meeldis mulle üksindust nautida ja kiirutasin bussi peale, mis pidi paari minuti pärast bussipeatusesse jõudma kuid õnneks oli see mu majale piisavalt lähedal, et jõudsin sinna õigeks ajaks kohale.
Kui jõudsin äärelinna sillale, märkasin seal ühte meest istumas ning mul oli sellest ükskõik ja läksin temast veidi eemale silla äärde istuma kuni ta mind märkas ja mulle lähenes aeglaselt.
"Ja sina oled siis Elisa, jah?" Lausus võõras mees
"Vabandust, kellega ma räägin"küsisin mehelt
"Ei seal pole mingisugust vahet hetkel, aga ma sulle ütlen et kaua see armastus enam ei kesta siin midagi"ütles mees, samal ajal suitsu põlema pannes
"Vabandust, ma ei saa teist õieti aru kes te selline olete" ütlesin mehele ülbelt ja lahkusin sealt samal ajal kui puhkesin nutma sest mehe sõnad olid tõesed
Koju ei plaaninud ma veel minna ja otsustasin hulkuda lihtsalt pool ööd linna peal kuni jõudsin koju kus ei tulnud mul päris kaua und.
