Sultan Suleyman & Hürrem Sultan

1 osa - Vaesuse nägu

Alexandra ja Leo kahekõne :

"Leo, ega sa pole näinud mu väikest õde? Me peame hakkama sättima kirikusse minekuks."

"Ma ei ole kahjuks su õde näinud, aga venda nägin küll."

"Ma otsisin juba igalt poolt, aga mitte kuskil ei näinud Anjat."

"Väga veider"

"Äkki aitaksid mul teda otsida?"

"Heameelega!"

Alexandra POV :

Me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud, aga siis küsis Leo..

Leo : "Kas me poodi vaatasime?"

Mina : "Ei ja teda raudselt ka seal poleks, kuna meil polegi nii palju raha, et laristada seda poodides kommi ja igasuguste muude mittekasulikude asjade peale."

Leo : "Arusaadav, aga äkki igaks-juhuks vaatame?"

Mina : "No sa võid üksi minna, mina aga lähen vaatan uuesti meie koju."

Leo : "Heaküll."

Leo POV :

Ma läksin siis poodi ja mis ma näen.. Anja poemüüjaga juttu rääkimas.

Mina : "Anja, su õde otsib sind igalt poolt!"

Anja : "Oi, ma kaotasin ajataju, head aega poemüüja!"

Poemüüja : "Head aega, tore oli Sinuga jutustada!"

Anja : "Teiega samuti!"

Mina : "Anja nüüd tuleb kiirustada teie koju!"

Anja : "No kiirustame siis!"

Ja me jooksime Alexandra juurde, ta oli väga rõõmus meid nähes.

Alexandra POV:

Ma otsisin igalt poolt ja mida ma järksu näen - Leo jookseb Anjaga minu poole, ohh kui tore!

Mina : "Hei, meil pole aega rääkida, ruttu Anja sättima!"

Sain 10 minutiga Anja riidesse ja läksime siis kirikusse, ema ja isa olid juba seal.

Minu isa oli kirikuõpetaja ja ema lihtne koduperenaine.

Poole mu isa/kirikuõpetaja jutu pealt jooksis sisse üks poiss, see oli ilmselt valvuripoeg ja ta karjus: "Tatarlased, tatarlased!" Kõik läksid paanikasse, ma võtsin õe sülle ja jooksin välja.. Aga järksu ma komistasin, vaatasin selja taha ja nägin kuidas mu ema ja isa tapeti.. Ma röökisin ja karjusin, ning siis nägin kuidas mu vend tapeti, ma röökisin topelt, järgnevalt ütles Anja : "Jookseme metsa!"

Uhh lõpuks midagi tarka, tegime siis seda, aga ma vaatasin selja taha ning 2 tatarlast ajasid meid taga, ma röökisin jälle, mu õde nuttis. Ma pidin midagi tegema, aga mida?

Peatusin, mu pea oli nii segane ja röökisin : "MIS TEIL VIGA ON, MIS TE MEIST TAHATE??"

Tatarlane: "Andke meile raha, raha ja raha!"

Mina : "Te teate isegi, kui vaene meie küla on!"

Tatarlane : "Aga vot ei tea!" Ja ta hakkas mu õde rebima, ning võttis mõõga.

Mina : "MA ANNAN TEILE ÜKSKÕIK MIDA, KÕIKE PEALE RAHA!!!!!!"

Tatarlane : "Raha tahame, palju sul on?"

Mina : "Mul ei ole üldse!"

Tatarlane : "Siis tuled sina haaremisse ja su õde sureb!"

Mina : "MA EI TAHA ET MU ÕDE SUREKS, PALUN LASKE TAL MINUGA KAASA TULLA PALUN, TA ÕPIB KIIRESTI, NAGU MINA, PALUUUUUUUN!"

Tatartlane : "Me võime ühe diili teha."

Mina : "Mis diili?"

Tatarlane : "Et sa...

Leo POV : 

Kus on küll Alexandra, ta ema,isa ning vend tapeti, ma nägin teda õega, ehk on ta juba surnud, ei, ei ta ei ole surnud. Mu kõhus on suur haav, see vajaks ravi, aga ei tea, kas keegi üldse ellu jääb siin veresaunas..

Alexandra POV :

Tatarlane : "Et sa veedad ühe öö meiega ja meie ei tapa su õde, vaid võtame ta haaremisse.

Mina :  "Las ma mõtlen, mmm, ma olen nõus, kui te mulle selle mõõga vaatamiseks annate."

Hea, et neil mõistust polnud ja nad andsin, mina aga kasutasin olukorda ära ja raiusin mõlematel pead otsast, mu õde läks küll paanikasse, kuid ma pidin seda tegema.

Ma luurasin kirikut, seal oli Leo.

Mina : "Leo, sa ei tohi surra..."

Leo : "Minu viimne päev on käes Alex, palun tule mu juurde."

Anja ja mina läksime Leo juurde, ning me kallistasime Leod, järsku keegi rebis mind ja vedas mu vankrisse, ma karjusin tatarlastele : "Palun lubage mul korragi oma õde kallistada ja hüvasti jätta, palun, ma anun teid!" Üks tatarlane ütles : "3 minutit ja ei sekunditki rohkem!" Ma hüppasin vankrist välja ja jooksin Anja juurde ning sosistasin talle : "Anja õde peab nüüd ära minema, aga vaata minu toas on voodi all üks kast ja seal sees on natukene raha, palun ära kuluta seda niisama, palun mõistlikult,  luba endale päevas üks söögikord sooja toitu vähemalt ja ära üle 2 luba, kuna muidu saab raha otsa." Kallistasin Anjat ja suudlesin ta põske ja laupa. Kallistasin ka Leod ning sosistasin talle : "Palun hoolitse Anja eest,"  ja läksin tagasi. Ma lehvitasin ja saatsin õhusuudlusi Leole ja Anjale ning hakkasin pisaraid kuivatama... Ei see ei ole võimalik, mõtlesin omaette.

Anja POV :

Ma nutsin ja nutsin, kuna õde rööviti, ma pean Leod aitama, mõtlesin omaette. Küsisin, et kas ta oskab meditsiini ja ta hästi natukene oskas, ma vaatasin külas ringi, kõik olid kas surnud või röövitud, hakkasin jälle nutma, ma jooksin poodi ja ka poemüüja oli surnud, kuid kõik kaup oli alles, ma võtsin ühe veepudeli ja jooksin Leo juurde, võtsin maast teelehti ja puhastasin neid veega ja andsin ka Leole juua, jooksin enda koju, mis oli kohe üle tee ja võtsin ühe riide, rebisin selle tükkideks ja aitasin niimodi Leo haaval paraneda.

Leo POV :

Anja on nii hoolitsev! Nagu ta õdegi, me oleme siin külas vaid kahekesi, ka minu ema ja isa tapeti... Ma ei oska kuidagi tänada Anjat, võibolla kasvatan teda üles, kuna ma olen talle nagu tegelikult isa eest, sest ta on alles 4 aastane! Tema vend oli ainult 7... Nii kurb.. Ma tahaksin nutta, ainult et ei saa, kuna mina pean tugev olema, sest ma pean Anja eest hoolitsema.

Alexandra POV :

Loodan väga, et neil läheb kõik hästi. Nii vanker peatus, kõik rääkisid omavahel midagi, ainult ma ei saanud aru mida, nad olid paljudest küladest röövinud inimesi, kuna neid inimesi mina ei tundnud. Meid tiriti laeva, ma proovisin tagasi joosta, aga mind ei lastud. Mul oli veel pühapäevakleit seljas! Oh, miks just meie külaga nii tehti, ema, isa, vend, miks teid tapeti? Hakkasin jälle nutma, kuid mu peale karjuti ja ma pidin pisarad ära kuivatama. Me sõitsime laevaga terve päev ning öö samuti otsa. Meile anti vahepeal suppi ja leiba. Järsku laev hakkas nagu ümber vajuma, kõik me kiljusime.. Ma jooksin lõppu, sealt nägi välja. Laev ei vajunudki, me jõudsime hoopis kohale, meid kõiki tiriti välja ja me läksime paleesse, haaremisse.