See kõik toimus koolis

Nii see on, kui tunded kaovad siis alles jääb vaid tühi kest  ja see kest ei tunne, ta ei väljenda midagi.

Tunded on vägagi vajalikud meile inimestele, et elada õnnelikult, et meil oleks tulevik. Meie armume loome pere, kuid mina ei saa kunagi midagi luua, sest olen tühi kest.  Minult varastati minu tunded, nad lihtsalt visati minema. Need armsad sõnad, mis ta ütles olid valed üksnes valed.Ta purustas mu südame, see saatanast ingel.  

Esimene kord  nägin oma inglit lugemissaalis, ta istus vaikselt teiste hulgas.Ma isegi ei märganud teda alguses, kuid tundsin, et keegi vaatab mind, kellegi soe pilk puudutab mu keha.  See soe tunne kadus siis, kui läksin raamaturiiulite vahele endale varju otsima.

See oli esimene kord, kui püüdsin põgeneda millegi eest, mis mulle meeldis. Miks ma tegin seda, ma tahan seda soojust tajuda uuesti .  Seisin ja unistasin, ma isegi ei jõudndnud  reageerida, kui minu suu kaeti käega ja teise käega hoiti mind paigal.  Ta sosistas vaikeslt mu kõrva, ära hakka karjuma, ma võtan käe ära ja sina oled vaikne. Kohe, kui ta võttis käe ära, tõmbasin kopsud õhku täid ja hakkasin karjuma. Samal hetkel ta sulges minu suu enda omaga ning see muutus kirglikuks suudluseks. Ta haare tugevnes mu piha ümber ja suudlus muutus veel intensiivsemaks selle tagajärjena muutusid mu põlved nõrgaks ma varisesin kokku.

Ja ta ei lasknud mind lahti vaid suudles mind edasi, suudlus muutus rahulikumaks, kuid mu pea ei suutnud ikka selgemaks muutuda. Ma ei jõdnud isegi mõelda, kõik mida ma sain teha oli tunda teda enda vastas tema huuli tema käsi sulgesin silmad, et koguda mõteid.

Järsku oli kõik, ma ei tundnud midagi, ei olnud mingit tunnet. Tegin silmad lahti, ma istusin raamaturiiulite vahel üksi.

See oli kindlasti lihtsalt uni, midagi ei juhtunud , ma kujutasin lihtsalt ette.

Nii vahel juhtub ju kõigiga, me unistame milletki ja me kujutame seda endale ette ning see tundub nii reaalne. Ma ju tahan ,et mul oleks keegi, kes mind armastaks ja nüüd kujutan endale ette seda, kui mul oleks armastatud olemas.

Ma saaksin olla temaga igal pool, ma sooviksin teda tunda enda vastas, tema huuli, tema käsi, just nagu  ma enne tegin. Just  ma lihtsalt kujutasin ette.

Ka tõesti oleks see võimalik, et ma oleks armastatud?

Mu mõtted tiirlesid selle ümber,kuid kellahelin segas vahele ja katkestas mu mõtted, pidin kiirustama järgmisesse tundi ja minu mäletamist mööda oli see ajalugu, kõige igavam tund selles koolis.

Jooksin läbi raamatukogu klassi pool nagu hull, sest mu õpikud olid ikka veel kapis, pidin need ära võtma ja jõudma tundi.  Jõudsin klassi natuke enne meie ajaloo õpetaja Jannet. Õpetaja pole eriti pikka kasvu ,noor , peenike ja väga ilusa näoga, kuid ärge laske tema  näol  end eksitada. Ta on täielik saatan, ta ei mõista kunagi mitte midagi, tema jaoks  kehtivad tema tunnis vaid tema reeglid. Ja üks neist on see, et ei tohi hilineda.

Istusin tagumisse pinki  ja jäin ootama õpetaja ülesandeid, kuid õpetaja vaid köhatas ja palus meil püsti tõusta.

„Palun tervitage teie uut klassikaaslast, tema nimi on  Rando Laane.

Ja ta tuleb meie kooli  Norrast, kõik küsimused talle esitage pärast tundi.”

Õpetaja hõikas uue õpilase sisse , ta kõndis rahulikult sisse ja jäi korraks klassi ees seisma.

„Tere, nagu te juba teate olen Rando ja tulen Norrast, kuna mu isa pidi tulema töö asjus Eestisse ja tema töö siin venib pikemaks, tulin ka mina siia elama.”

Õpetaja ütles Randole, et ta istuks ette pinki, kuid tema naeratas ja küsis õpetajalt taha pinki istuda, kuna tal olevat  liiga hea nägemine.

Nii sai Randost minu pinginaaber, kuid kui ta tutvustas end ma isegi ei vaadanud tema poole, sest mu mõtted olid mujal.

Terve tund ma istusin ja vaatasin aknast välja, isegi  ei pööranud mingit tähelepanu tunnile, sest minu mõtted pöörlesid jälle vaid selle unistuse ümber, mida ma unistasin raamatukogus.

Tund lõppes ning kõik kogunesid uue õpilase ümber ning kogu see kisa segas mu mõtteid. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole, kuid keegi haaras mu käest kinni, ümber pöörates nägin teda.

Nägin seda poissi, kes suudles mind raamatukogus, tema oli meie kooli uus õpilane.