See kõik toimus koolis

Hunt on valla lastud.

„Palun lase minu käsi  lahti, ”oli kõik mida suutsin öelda  ja jäin ootama tema reaktsiooni, mis mul üle jäi.

Rando ei lasknud minu  käest lahti, ta vaatas mind oma suurte roheliste simadega ega liigutanud end ja siis ta naeratas ning tõstis meie mõlema käed ja küsis mu nime.

Tõmbasin järsku oma käe vabaks ning jooksin klassis välja, mul oli niii häbi muutusin punaseks. Tundsin, kuidas mu põsed õhetavad.

Jooksin tüdrukute tualettruumi ning vaatasin end peeglist,ma pole kunagi end sellisena näinud, ma tõesti punastasin, ma tundsin midagi, ma tundsin häbi, kas ma tõesti tundsin midagi.

Mõtlesin  oma teo üle järgi ning hakkasin astuma klassi poole, pean vabandama Rando ees, kuna tema oli esimene inimene, kes suutis mind panna midagi tundma.

Piilusin  klassi ja  ta  istus klassis tagumises pingis ja vaatas aknast välja, võtsin julguse kokku ja astusin klassi.

Kõik jälgisid, mida ma teen, mina aga kõndisin Rando laua ette, ta vaatas mulle otsa ning ma suudlesin teda .

Just ma suudlesin teda kogu klassi ees,ma isegi ei mõelnud, mu keha liikus juba ise.

„Olen Rebecca  ja ma ei lase kõigil end  suudelda.“

Olin ehmunud nende sõnade peale, mida  just ütlesin, ma suudlesin teda kogu klassi ees. Just ma isegi ei mõelnud tagajärgedele, karm aga tõsi olen mõtlematu ja impulsiivne inimene, ma ise ei jõudnud mõelda.

Kõndisin oma kohale ja istusin maha, mul vedas, et õpetaja astus klassi ja kõik istusid oma kohale. Ma ei tea, mida ma edasi peaksin tegema, ma tahaksin tema poole vaadata aga ei julge.

Ta on ju nii lähedal mulle, miks ta valis just selle koha, miks peab ta minu pinginaaber olema?

Tahan tema poole vaadata aga ei julge ma värisen üle kogu keha see on nii märgatav.

Järsku keegi tõusis püsti, see oli vist Rando.

„Õpetaja lubage mul juhatada Rebecca arsti kabinetti, ta väriseb. Tal on vist väga paha olla.“

Õpetaja andis oma nõus oleku ja Rando võtis mu käest kinni ning juhatas mind arsti kabinetti nagu ma ise ei teaks kus see asub. Kohe kui me jõudsime arsti kabinetti, istusin ma voodile ja püüdsin mitte vaadata tema poole, sest teadsin, et ma ei suuda end kontrollida tema juures.

Rando hõikas arsti aga vastust ei tulnud, kuulsin vaid Rando naeru...

„No Rebecca, kas oled nüüd rahul. Saamegi olla vaid meie kaks siin ruumis.“

Ta tuli mulle lähemale ja istus voodile, ma pöörasin jällegi oma pilgu eemale,sundisin end vaatama ukse poole.

Ma juba otsisin väljapääsu sellest situatsioonist , ma teadsin, kui ma liiga  kaua püsin siin ruumis siis ma ei suuda end kaitsta tema eest või õigemini ma ei tahaks siit enam kuhugi minna.

Ja sel hetkel, kui ma mõtlesin põgenemisele oli juba Rando käsi minu õlal.

Õrn lüke tema poolt ja ma olin tema täielikus valduses, ta ole minu kohal nagu kuningas, tema tugevas haardest ei saanud ma kuidagi välja.

„ Rebecca, miks sa mind klassis suudlesid?“

Miks? Ta küsis, hea küsimus, ma ise ka ei tea. Mida ma vastama peaks, ma ju ise ka ei tea. Ta ju on ilus või oli see selle pärast, et ta suudles mind raamatukogus?

JAH SEE SEE ONGI.

„Sa suudlasid mind raamatukogus ja põgenesid, see oli minu kättemaks!“

„ HMMM hea kättemaks, tahan seda veel, kas sa ei sooviks mulle maksta kätte  ka selle eest, et ma sind klassist päästsin?“

Appi, kui enesekindel ta ikka on. Miks ta nii tugev olema peab? Ma tahaksin siit põgeneda, mul pole piisavalt jõudu.   

„Ma maksan kätte, kuid see kord tuleb see magusam, kui enne.Lase lahti ja saad teada, kui magus see võib olla“

Kui ta mind nüüd lahti laseb, pean kogust jõust teda lükkama ja jooksma ukse poole, see on ainus väljapääs. Ma saan hakkama. Ma tean, et leian selle jõu.

„ Olen juba huvitatud Rebecca, kas sa soovid olla vaba või sa soovid olla minu  valduses?

Ma sooviks olla tema valduses, ma tahaksin olla tema ori, tahan  aga  mu mõistus julgustab mind ikka põgenemist proovima.

Ta lasi mind lahti, kuid ta oli siiski võidukalt minu kohal, ma lükkasin teda kogu oma jõuga ja asi muutus pisut paremaks,  olin tema kohal ja tema minu all.

See  vist meeldis talle, sest ta naeris võidukalt.

Ma olin nii õnnelik oma võidu üle, kuid tema rikkus kõik ära, ta naerab minu üle.

Ma ei püüdanud enam vastu ja suudlesin teda, just ma suudlesin teda jälle, kuid nüüd olin mina võitnud see kord, ma lõpetasin tema suudlemise  ja avasin oma silmad, nägin Rando nägu. Ta oli näost punane.

Ta punastas nii armsalt, ma ei suutnud end tagasi hoida ja puhkesin naerma.

Nagu ma kohe aru sain ei meldinud see Randole ja  ta lükkas mind kergelt, mu võidukalt troonilt.

„Mulle küll meeldis su armas kingitus, kuid ära sa arva, et lasen sul olla nii võidurõõmsalt minu peal!“

Ta suudles mind , veel ja veel ja veel. Ma ei jõudnud neid isegi kokku lugeda, ma unustasin isegi hingata.

Ma ei saa aru, miks ta nii teeb?  Miks ta suudleb mind, kuid kohe, kui olin seda mõelnud.  Rando suudles mind jälle ja nüüd oli see sügav ja tundeline suudlus jõudnud ka minuni, tal on mu vastu tunded.

Kuid millised? Miks, kuidas tal võivad olla tunded? Me ju kohtusime siin koolis.

„Rebecca ole palun nüüd vagusi ja ära liiguta, kui sa ei taha, et ma sind ründaks jälle. Ära unista, et mehed on nagu loomad ära, lase neil end ära süüa.“

Tema sõnad ei hirmutanud mind, neid olid pigem meeldiv kuulda tema suust, ta nagu muretseks minu pärast.

MUL TEKKIS MINU PÄRIS ENDA HUNT, KELLESE MA ARMUSIN.

See kõik toimus minu koolis ja ma ei kavatsegi oma hundil minna lasta, sest ka lambatalledel võivad tekkida tunded oma kiskja vastu.