Jooksin nii kiiresti,kui suutsin kui lõpuks jõudsin tuttava maja ette,avasin ukse ning astusin tuppa.Mu ninna tungis mõnus rameni lõhn,suundusin kööki ning mu naeratava ema tuli mulle vastu.
„Kuidas su koolis läks?“naeratas ta ning kallistas mind.Ta puudutas sinikaid mu näos ning võttis mu käe enda kätte.
„Kas tema tegi seda?“küsis ta ning vaatas mulle otsa tõsiselt.
„Ei!Ma kukkusin kooli minnes.“naeratasin veidike ning tõmbasin käe ära.Ta vaatas mulle otsa veel veidike segaduses ilmel.
„Ma lähen enda tuppa ,ära panen sööki mulle,mul ei ole isu.“
Läksin üles enda tuppa,istusin voodile ning võtsin riidest lahti ning viskasin pikali voodisse,peagu võttis uni võimust minus.
Ärkasin ema hüüdmise peale,pöörasitasin silmi ning kõndisin vanni tuppa.Käisin kiiresti vannis,kuna ma hakkasin hiljaks jääma.Peale pesemist käimist läksin kapi juurde ning võtsin oma vormi sealt,panin selle selga ja võtsin oma koti voodi äärest,suundusin alla ning panin kingad jalga.Avasin ukse kiiruga ning jooksin väälja,olin peaaegu kooli juures kui korraga jooksin kellegile otsa.
„Vabandust!“pomisesin ja vaatasin poissi,keda ma pole kunagi näinud.
„Pole hullu.“sõnas ta naeratades.
Ta silmad läksid suuremaks kui ta mu nägu nägi,kergitasin kulmu kui ta tahtis midagi öelda,aeratasin kergelt ning kõndisin ära ennem kui ta midagi ütles.Kooli jõudes läksin enda kapi juurde ja avasin selle.Võtsin asjad,mis vajasin ning suundusin klassi.Lõuna aeg tuli ning ma kõndisin sööklasse üksinda,olen suutnud terve päeva Jiyongi vältida,kui teda nägin kõndisin hoopis teises suunas ja ta ei märganud mind.Võtsin endale süüa ja juua ning kõndisin tühja laua taha,sõin rahulikult oma sööki samal ajal telefoniga mängides.Ma olin harjunud üksi olema ,kuna mul ei ole üldse sõpru siin.Peale söömist kõndisin trepidest alla hoides oma õpikuid käes,hakkasin neid akna lauale panema kuid korraga tundsin kellegi kätt oma õlal.
„Ya,miks sa eile ära jooksid?“kuulsin Jiyongi häält oma selga taga.
„Ma läksin koju.“
„Keegi ei jookse ära minu juurest!“
Enne kui ma midagi jõudsin öelda kohtus mu põske jälle tema käega,panin oma käe oma põsele.
„Anna andeks,palun.“anusin teda.Ta haaras mu juustest ja tõmbas mu maha,ta tuli mu kõrva juurde ning sosistas.
„Pärast kooli.“
Ta lasi lahti mu juustest ning lõi mulle jalaga kõhtu.Põlvitasin maha ning hoidsin kõhust kinni,asjad mis mul käes olid,olid nüüd maas minu ümber.
„On sul abi vaja?“kuulsin kedagi lausumas ning vaatasin tundmatu poisi poole,tolle sama kellele ma olin ennem otsa jooksnud.
„Ma ei tea.“
Ta muigas vaid ning aitas mul asjad kokku korjata ning aitas mu püsti,tänasin ning hakkasin ära minema kuid ta haaras mu käest.
„Ma ei tea su nime.“
„Sungheun.“naeratasin
„Ma olen Choi Seung-hyun aga sa võid Tabi mulle öelda.“
Naeratasin ning kõndisin klassi jättes Tabi seisma sinna,tund läks kiiresti ning nagu alati saime me enne tunni lõppu minema.Kõndisin uuest enda kapi juurde ja panin asjad ära,keerasin kapi lukku ning kõndisin välja pääasu poole naeratus näole kuna Jiyongi polnud kuskil näha muutis see mu tuju heaks.
„Hey!“kuulsin kedagi hüüdmas oma selja taga,pöörasin ringi ning nägin Tabit enda poole jooksmas.
„Kuhu sa lähed?“
„Koju.“
„Miks sa üksi lähed?“küsis ta kui oli ligemale jõudnud ning naeratas mulle.
„Keegi ei taha minna minuga.“sõnasin häblikult
„Mina tahan nüüd.Kaugel sa elad?“
„Vana hotelli juures.“
„Oh,ma ei ela seal ligidal aga ma lähen sealt mööda,ma võin su koju viia.“naeratas ta
„ Ei..ei see pole hea mõte.“sõnasin ärevalt.
„Miks?“
„Ma ei taha sülle tüliks olla.“ütlesin maha vaadates,
„Sa ei olegi.“naeratas ta ja kõndisime ta mootoratta juurde,ta võttis oma kiivri ning pani sselle mulle pähe.
„Sa oled armas nii.“naeratas ta ning istus rattale,istusin ta selja taha ning üritasin rattast kinni hoida kuidagi,ta pöördus minu poole muigates.
„Ära karda mind.“naeris ta ning pani mu käed enda ümber tugevalt.Mootoratas läks mürinal käima ning me sõitsime välja kooli hoovist,nägin Jiyongi seismas värava kõrval.Peatsin pea kiiruga Tabi jakki ning hoidsin tugevalt kinni.Peagi ta jäi seisma ning ma tõstsin pea ära ta vastast,olime jõudnud mu maja värava ette.Astusin maha rattalt ning pöördusin ta poole,ta naeratas oma võluvat naeratust ning võttis mult kiivri peast lükates mu silmade eest juuksed mis olid sinna langenud.Muigasin ning hakkasin ära minema kuid ta haaras mu käesti .
„Su kott,“naeratas ta ning ulatas selle ,ta sasis mu pead, „ armas koba“.
Muigasin vaid sellepeale ning kiirustasin tuppa taha mitte vaadates,tuppa jõudes nägin ema enda poole tulemas köögist,ta näol oli lai naeratus.
„Oli see su poiss?“küsis ta ning vaatas mulle otsa.
„Eieieie, sõber lihtsalt.“kogelesin ja kõndisin temast mööda kööki,võtsin laualt õuna ning hammustasin sellest tüki samal ajal üles enda tuppa kõndides.
Hommikul ärkasin üles päikse pärast mis paistis mulle täpselt näkku,haigutasin uniselt ning võtsin kapilt kella, see näitas poolt 8st.Ajasin ennast väsinult voodist püsti ning kõndisin akna juurde ning vaatasin välja.Sealt vaatas mulle vastu tuttav mootoratas mu aja ääres,mu silmad läksid suureks seda nähes ning ma hakkasin kiiruga riideid otsima,lõpuks leidsin kapist oma teise vormi ning panin selle selga,kõndisin kiiruga trepist alla pannes oma juukseid hobusesabasse.Tuttav parfüümi lõhn tungis mu ninna kui astusin elutuppa,Tabi istus diivanil ning ta rääkis mu emaga kes toetus ukse vastu.Vaatasin neile mõlemale segaduses otsa.
„Ma tulin sind kooli viima.“naeratas ta ning tõusis püsti.
