This world is really beautiful even when the rain falls, the sky is blue.

80 7 0
                                    

Vaatasin otsa Jiyongile ,kelle juures ma olin just üles ärgand,ta istus minu vastas diivanil ning vaatas mulle tõsiselt otsa.

„Tore,et sa otsustasid ka ärgata.“lausus ta karmilt ning vaatas endiselt mind.

„Ma pole palunud sul ennast päästa.“sõnasin ning tõusin istuli kuid mu pea käis ringi,toetasin käe laubale.

„Ma poleks saand jätta sind sinna surema.“ütles ta ning tõusis püsti kõndides minu juurde, ta istus mu kõrvale ning võttis meie eest laualt jääkoti pannes selle mulle otsa ette.Ta ilme oli kalk kuid ta silmadest peegeldus kurbus.Vaatasin talle otsa ning üritasin aru saada mida ta mõtleb kuid see ei õnnestund.

„kas ma saaksin oma telefoni?“küsisin peale pikka vaikust,ta noogutas ning võttis laualt mu telefoni ulatas selle mulle,naeratasin veidike ning otsisin sealt tuttavat numbrit.Ta vaatas mõnda aega mulle otsa ning kõndis siis teise tuppa.Üritasin Juni kätte saada kuid kasutult,ta oli endiselt kontserdil.

„Ma võin su ära viia kui tahad.“lausus Jiyong kes oli toa uksel ning nõjatus vastu seina.

„Ma ei taha olla sulle tüliks.“sõnasin ning tõusin püsti.

„Nii-või-naa pean ma minema Topi juurde ja ta kindlasti tahab näha sind , pärast  viskan su ära .“pomises ta ning kõndis ees esikusse,noogutasin ning kõndisin talle järgi.

Et tappa vaikust meie vahel autos,lülitas ta sisse raadio.Vaatasin aknast välja sinist taevast kus hõljusid ringi lumivalged pilved,järjekordselt oli mõnus suve eelne õhtu Seoulis.Enam ei pakkunud Jiyongi lähedus mulle kartust,ma olin täielikult unustanud selle,et ta on siin koos minuga,vaid imetlesin linna.

Raadiost lõppes ära reklaam ning selle järgnes mulle laul mida ma tihti peale olen üksi kodus kuulanud Ailee „Evening Sky“.Aus olla siis pole selline muusika mulle kunagi eriti meeldinud kuid just sellest laulus oli midagi mis pani mind kuulama seda,miski mis meenutas mind.Hakkasin vaikselt kaasa ümisema laulule kui peagi sai mu ümisemisest laulmine,mu laulmist oli vaevu kuulda,sest raadio mängis kõvasti.Ma olin täielikult omas maailmas,ma ei tundnud piinlikust et Jiyong oli mu kõrval,ma lihtsalt oli sisse elanud laulu.

Ma tundsin ta silmi endal,arvatavasti sellepärast ,et ma ei osanud laulda ning ma hakkasin laulma tema juures olekul.Tasapisi pöörasin pilgu ta poole,ta naeratas veidike.

„Miks sa vait jäid?“küsis ta vaadates teed ja siis uuesti minu poole.

„Kuna sa vaatasid mind.“sõnasin talle.Ta kergitas kulmu ning pööras pilgu tagasi teele.Ta sõrmed trummeldasid vastu rooli ning teine vastu ta jalga.Ma poleks pidanud vist talle nii kurjalt vastama kui ta üritas olla leebe minuga.Panin käed ristirinnale ning vaatasin uuesti aknast välja,järjekordselt tundsin ma ta pilku endal.

„Mida?“vaatasin talle otsa uuesti ning nägin teda muigamas.

„Mitte midagi.“lausus ta ning pööras pilgu tagasi teele,kuid peagi tundsin ma ta pilku uuesti endal.

„Mida?“küsisin uuesti nüüd veidike kurjemalt.

„Mitte midagi!“naeris ta,ma polnud kunagi näinud teda naeramas ja naeratamas nii palju kui praegu ja kui aus olla siis ta naeratus oli armas.

Jälgisin teda endiselt,kulmu kortsutades.Ta on inimene kellest ma kunagi aru ei saa,ühel hetkel olid ta mu vastu karm ja kalk kuid järgmisel armas ja hoolitsev,järjekordselt pööras ta pilgu minu poole vaadates mulle otsa naeratades.

„Mida?“naeris ta

„Kuule ära midata siin midagi,“sõnasin,“sina olid see kes mind koguaeg vaatas ja oli…. Imelik.“

„Ma olen imelik?“naeris ta ning pani käe oma rinnale

„Jah“laususin ning vaatasin teda endiselt.

„Olgu.“sõnas ta  ning vaatas uuesti tagasi teele.

Keerasime sisse vanale kuurase teele,mis viis metsa vahele.Sõitsime mööda aukliku teed maja poole mis asus tee lõpus,maja kuhu me jõudsime oli suur kahe kordne elumaja,selle ümber oli metallist aed.Jiyong jättis auto seisma värava taga ning kõndis välja autost kuid ma jäin istuma endiselt kõrvalistmele.Ta hakkas väravast sisse kõndima kuid jäi seisma kui märkas ,et mind pole järgi tulemas.Ta pöördus ümber ning tuli mu ukse juurde avades selle.

„Sa tuled?“ küsis ta,hoides auto ust lahti.

„Oleneb sellest,kas sa oled minuga normaalne või hakkad mulle närvidele käima seal.“

„Kas sa ei võiks kordki sõbralik olla mu vastu?“lausus ta vastu.See pani koheselt mu suu kinni,vaatasin talle otsa suurte silmadega ning ta pööritas silmi.Ohkasin ning astusin autost välja,sulgedes ukse pauguga enda selja taga.Kõndisime vaikides kõrvuti maja poole ning peagi nägin tuttavat nägu uksele tulemas.Top seisis ukse peal muiates ning vaatas meie poole.

„Kui ma oleksin teadnud,et te nii hästi läbi saate poleks ma Daesungi siia kutsunud endale appi.“naeris ta ning astus sammu meie poole.

„Ta ei ole normaalne.“sõnas Jiyong talle ning kõndis temast mööda majja.

„ Vaat,kes räägib,hey“vastasin ning naeratasin arglikult.
„Tore,et sinuga kõik korras on.“naeratas Top ning üritas kallistada mind kuid ma lükkasin ta eemale õrnalt.

„Ma poleks siia tulnud kui Jiyong poleks palunud,ma ei jää kauaks Topp.Peale seda päeva ei näe sa mind nvn enam,ma kolin ära.“laususin ning astusin tuppa.

Istusin diivanile Jiyongi kõrvale,kes istus jäätise kauss ees ning vaatas Daesungiga televiisorit.

„Sellepärast me tulimegi siia?“küsisin ning vaatasin talle otsa, ta noogutas ning ulatas lusika mulle.

„võta ampsu.“naeris ta,raputasin pead.Järgmisel hetkel tundsin külma enda põse vastas.

„Mida hekki see oli?“küsisin hämmingus vaadates talle otsa.

„Mida?Oota kas sulle ei meeldi kui ma nii teen?“küsis ta muiates ning surus külma jäätise vastu mu nina.

„EI! Mulle ei meeldi!“laususin talle kurjalt.Ta muigas ning tegi mu teise põse kokku jäätisega,pöörasin pilgu Topi poole ning ta muigas.

„Mine trepist üles ja paremale,sealt leiad vannitoa ukse.“naeratas ta,noogutasin ning kõndisin trepist üles.Avasin ukse ning seisin peegli ette vaadates oma jäätisest nägu,muigasin veidike ning pesin  oma näo puhtaks.Peale mõnda aega vannitoas olemist kõndisin trepist alla ning Jiyong seisis esikus.

„Me hakkame minema.“lausus ta ning haaras mu käest vihaselt tõmmates mu endaga kaasa auto poole.Ta avas mulle kõrvalistuja ukse ning kõndis ise juhikohale vihaselt,panin turvavöö peale ning vaatasin talle segaduses otsa.

Hakkasime sõitma tagasi,ta pilk oli koguaeg suunatud teele ei kordagi minu poole.

„Mis viga?“küsisin ning pöörasin pilgu ta poole.

„Miks sa ei öelnud mulle,et sa ära lähed?“pomises ta vihaselt ning pilk oli endiselt teel.

„Miks ma oleksin pidanud?“küsisin ning vaatasin endiselt segaduses olles talle otsa.

„Äkki ma hoolin sinust?“lausus ta vihaselt,vaadates mu poole lõpuks.

„Ära ja lolli juttu,Jiyong sa pole kunagi hoolinud minust,sa oled vaid teinud mulle haiget nii vaimselt kui füüsiliselt.“

„aga kas sa pole mõelnud ,et selle kõige taga on see,et sa meeldid mulle?“

„Jiyong nii ei näidata mitte mingisugus meeldimist välja.“sõnasin ning vaatasin ta poole.

Ta vaikis ning pigistas autorooli vihaselt kuid peagi ta tõmbas auto teeserva ning vaatas mu poole.

„Anna mulle võimalus heastada see mis ma teinud olen sulle,anna mulle võimalus.“

You've reached the end of published parts.

⏰ Last updated: Dec 06, 2014 ⏰

Add this story to your Library to get notified about new parts!

Blossom tearsWhere stories live. Discover now