Merlin - Maagia meie ümber [Ei jätku]

Merlin - Maagia meie ümber 1. peatükk

Ma leidsin selle jutu enda arvutit rämpsust puhastades. Ma ei mäletagi millal ma selle olen kirjutanud. Ma ei tea kas seda jätkata või mitte. Teie asi on kirjutada kommentaaridesse, et kas on mõtet edasi kirjutada millalgil kuna nagu te teate on mul mitu juttu praegu pooleli. 

Ma olin juba sündides eriline. Koguaeg kui nutsin, sadas väljas vihma. Õnneks oli mul sel ajal ema, kesminu eest hoolitses. Isa oli ka aga ta eriti ei hoolitsenud vaid tegeles oma sõjaväega. Ma nutsin sel ööl kõige valjemini. 

Ema jookseb mu voodi juurde ja ütleb hellalt ,,Bella, ära nuta!" Ema võtab mind sülle. ,,kõik saab korda, usalda mind!"

Mu ema oli hell ja armas. Kuid saatus võttis ta minult. Meie kuningriik, meie kindlus ning mu isa ja ema olid sel ajal suures ohus. Ma olin ka,sest Gargahol tahtis mind millegipärast.

Gargahol oli meid üles leidnud ja ta oli rünnakuks valmis. ,,aeg on käes. Pange end valmis!" karjus ta oma sõdalastele.

Arthur: ,,Nad valmistuvad rünnakuks."

Merlin: ,,me peame nad peatama, et nad kindlusesse ei saaks."

Arthur: ,,ma tean seda ise ka!"

Merlin:,,kui nad on kindluses, on juba liiga hilja."

Arthur:,,siis miks sa ei peata neid oma maagiaga?"

Merlin:,,mul pole enam jõusid."

Arthur:,,ah jama jutt! Kuidas saab sinusugusel suursugusel võluril jõud ära kaduda!"

Merlin:,,see on võibolla Gargaholist."

Arthur:,,kui sa pole võlur siis minul sinust kasu pole. Nii,et sa võid oma asjad kokku koguda ja minema minna, et ma sinu karvast hapet enam siin lossis ei näeks."

Arthur oma sõjaväele ,,me läheme neile vastu ja hävitame nad kõik."

Gwenara: ,,Arthur?"

Arthur:,,jah!"

Gwenara:,,kui sa peaksid täna mind jätma siis tea,et ma armastan sind igavesti!"

Arthur:,,ära muretse, Gwen! Me veel võidame ja nad jätavad meid rahule." Me veel võidame ja nad jätavad meid rahule." Mu ema suudles siis isa ja nagu ta oleks tundnud,et see on tema viimane lahing.

Gargahol:,,rünnake kindlust!"

 Ema jälgis isa ja seda kui vapralt ta võitles ,,vaata Bella! Su isa on nii vapper ja kunagi oled samasugune."

Gwenara siis näeb salakohast välja tulevat Merlini ja vaatab kurvastusest kuhu ta läheb. Uksest tuleb sisse teenijanna Carolina.

Carolina:,,Bella! Sa oled nii kurb täna. Vaesekene!"

Gwenara:,,Kuhu Merlin läheb?"

Carolina:,,Arthur saatis ta minema, et tal pole jõusid ja ta on kasutu meile."

Gwenara:,,Bella kui kunagi suureks saad, siis otsi Merlin üles!" Gargahol ja Arthur ikka võitlevad kuid tulemusteta.

Gwenara:,,Gargahol, miks sa teda tahad? Jäta meid rahule!"

Carolina:,,Gwenara! Sa pead lahkuma, Gargahol tuleb. Vii Bella kaugele."

Gwenara:,,Kui kaua me peame tema eest ära jooksma?"

Carolina:,,Gwenara! Palun vii Bella ära kui Gargahol ta kätte saab on juba hilja."

Ema võtab mind rahulikult sülle. ,,tss Bella!"

Ta läheb koos minuga tunnelisse ja varsti oleme tunnelist väljas samast kohast, kust Merlin oli välja tulnud ja metsapoole läinud siis nägime koos emaga kuidas mu isa tapeti musta varju poolt.

Arthur:,,Gwenara! Bella! Ma armastan teid!"

Gwenara:,,Arthur! Ei!!!"

Gargahol:,,Must vari! Gwenara läks sinnapoole. Tal on kindlasti Bella kaasas. Ma tahan teda elusalt!"

Must vari:,,jah meister!"

Ema jõuab koos minuga jõe äärde ja paneb mind vesiroosile. ,,Hoolitse enda eest, Bella!"

Must vari:,,anna laps siia! Gargahol käsib!"

Mu ema vaatab musta varju ja sulgeb oma silmad. Siis hakkab ema nutma ja sirutab käe ette. Nüüd tuleb suur tuuleiil ja puhub mind minu emast aina kaugemale.

Gwenara:,,Hüvasti Bella!" karjub ta.

,,Emme!" karjun ma nutma hakkates.

Gwenara:,,Hoia end Bella!"

Ema silmad lõid helendama. Ema proovib musta varju oma maagiaga peatada aga must vari torkab talle mõõgaga kõhtu.

Gwenara:,,Bella?!"

Ema kukub pikali ja temast tuleb välja valguskera. See lendab minu poole.

Ema: (ma jään sind armastama alati!)

Ema võlub mulle südamekujulise kaelakee.

Ema: (ma ei unusta sind eal!)

Ema tuleb ja teeb mulle musi ninale ja lendab taevasse.

Ema: (hoia end!)

Ma olin 4.aastane kui ma jõudsin kaldale vist sinna kuhu ema oli tahtnud, et ma jõuaksin.

Sest seal kaldal ootas juba mind keegi oma pojaga. Ma ronisin kaldale ja proovisin aru saada kes need olid.

Guinevere:,, tere pisikene! Täitsa üksinda keset jõge?!"

Allen:,,võtame ta endale, ta on nii armas."

Ma kasvasin seal perekonnas üles ja käisin juba koolis.

Koolis käisin koos Alleniga kes oli minuga ühest klassist ja samast perekonnast kus minagi kasvasin.

Guinevere:,,kas sa tead mis su nimi on?"

Bella:,, Mu nimi on Bella!"

Guinevere:,,kust sa pärit oled?"

Bella:,,ma ei mäleta!"

Guinevere:,,küll sulle meelde tuleb."

Allen:,,tule lähme kooli Bella!"

Me võtsime oma koolikotid ja jooksime uksest välja kooli suunas.