Merlin - Maagia meie ümber [Ei jätku]

Merlin - Maagia meie ümber 5. peatükk

,,Camelot!" raamatu esimesel lehel oli lossi pilt, kui ilus see oli.

Camelotis elasid ja valitsesid kuningas ning kuninganna. Aga ega kõik polnud kõrgemast perekonnast pärit, mõned olid talupojad ja teenijannad. Kaugel Cameloti lossist eemal asetsesid talumajad, kus sündis kuninga esimene laps see oli tütar, kes pidi saama troonile pärast oma isa surma, sest isa oli ainus, kes oli kuninglikust perekonnast.

Sel hommikul noormees oli oma naise juures aga see polnud kuningas ise. Naine jättis kuninga maha, sest kuningas võttis uue naise ja unustas ta sootuks. Mööda mehe nägu Jooksid pisarad ja ta seisis akna juures, kuni need kuivasid. Naine hüüdis meest. Mees pööras ringi, läks naise juurde ja pani ühe käe beebi pea peale. Laps ei ärganud. Mees võttis naise käe. Tema silmad peatusid korraks naisel, ent too ei märganud seda. Naise heledad kiharad langesid lapse näole, kui ta teda hoidis, naine vaatas aknast välja Cameloti lossi poole ja ohkas sügavalt. Möödus palju aega täielikus vaikuses kui see vaikus viimaks katkestati. Keskealine naine astus uksest sisse. Ta vaatas magavat last ja puhkes nutma, siis naerma. Siis ta võttis enda kaelast kuldketi raske ripatsiga, mille küljes rippus kalliskividega lind. Laps avas oma silmad ja vaatas seda kuldketti.

,,Sinu kaelakett,ema!" ütles naine.

,,Ma annan selle praegu talle," sosistas ta ,,Ma annan selle oma lapselapsele."

Ta ulatas ehte lapse isale. ,,Hoia seda seni, kuni ta vanemaks saab."

Naine raputas tasakesi läbi nutu pead, et tema ema nimetas seda meest lapse isaks. Lapse isa oli hoopis Cameloti kuningas, kelle nimeks Uther Pendragon.

Mees pani keti pisikesele kaela ja kohendas seda. Vaikides vaatasid nad teda.

,,Ma näen juba praegu, et temast saab iludus," ütles vanem naine.

,,Oleksin nii väga tahtnud näha, kuidas ta üles kasvab," ütles mees ja suudles oma lapse nägu. Pisar langes tema silmanurgast naise põsele ja ka naine hakkas nutma.

,,palun ära mine!" hoiatas naine.

Mees pidi minema kuninga käsul jahile üksinda. Sellepärast naine kartis,et mees ei jõuagi tagasi,sest metsas luusisid teise kuningriigi sõjamehed ja otsisid midagi.

,,ma pean minema, sest see on kuninga soov!"

,,miks ta teisi mehi kedagi ei saada?"

,,sest need on tal alles algajad ja ma pidin olema ainus professionaalne jahipidaja."

Naine hakkas nutma ja läbi pisarate suudles meest hüvastijätuks.

Cameloti lossis aga sündis kuninga teine laps see oli poiss. Ema kummardus tema kohale, tõmmates eemale voodi velvetkardina, et pisikest vaadata. Kui preester titte õnnistas, hoidis kuningas poissi oma süles. ,,Kaitse seda printsi ja lase tal saada tugevaks tulevaseks kuningaks," ütles preester ristimärki tehes, kuid kuningas ei kuulanud teda. Ta ei saanud silmi oma naiselt. Ta vaatas kui ilus ta oli ja kui noor ta välja nägi. Veidi aega pärast preestri lahkumist laps ärkas. Kuningas andis ta ettevaatlikult kuninganna käte vahele tagasi ja põlvitas naise kõrvale, nad mõlemad vaatasid vaikides last. ,,milline saab olema selle poisi tulevik?" küsis kuningas. ,,ning mis saab olema tema nimi?"

Kuninganna mõtleb ja lausub seejärel ,,tema nimi saab olema Arthur! Arthur Pendragon!"

,,kas oled õnnelik?" küsis kuningas kuningannalt.

,,minul oled sina ja nüüd on mul poeg," ütles kuninganna, pühkides pisaraid oma näolt.

,,kui me oleme alati sellised nagu nüüd, kui me jääme alati kokku, ei palu ma elult enam midagi rohkemat." ütles kuningas.

Viis aastat möödus ja nad olid alati koos. Ühel õhtul olid nad parajasti kolmekesi koos pojaga kindluse kõige kõrgemal rõdul, kui kuninganna kuulis kuninga nime hüüdmist.

,,Uther!" hüüdis üks tema sõdalasest ja kuningas läks alla. Sõdalane näitab hobuse seljas olevat surnut laipa. ,,me leidsime ta sügavast metsast."

Vaatas mehe laipa ,,see on see mees, keda ma 5 aastat tagasi jahile saatsin!"

Kaugel eemal hiilis naine põõsas ja järsku oli niuksatus nii suur, et isegi kuningas seda kuulis. ,,kes siin on?" kuningas karjus põõsasse, kust hääl oli tulnud. Lõpuks tuli põõsast välja noor naine koos väikese tüdrukuga.

,,see ei ole võimalik, sina!" oli kuningas äkki jahmunud.

,,sa saatsid mu mehe hukule!" karjus naine ,,igavene lurjus oled!"

Kuninganna tuleb alla koos printsiga ,,mis siin toimub, Uther?"

,,Uther!" naise pilk muutub. ,,tore elu on sul olnud jah?"

,,elad koos nõiaga koos ja nüüd on veel poiss ka sündinud sul, palju õnne!"

,,söö oma sõnu! Kuidas sul on jultumust minu naist nõiaks kutsuda?"

,,Ta on nõid!" karjus naine.

,,kes see on sul seal taga?" kuningas näitas näpuga tüdruku poole, kes peitis end ema taga.

,,see on sinu tütar, Uther! Sa jätsid mu maha ja läksid nõia juurde, kui ma juba ootasin teda." nutab naine.

,,pange see naine kinni ja viige ta vangikongi!" ütles kuningas sellisel kurjal toonil nagu tahaks ta naisele kättemaksta.

Mehed proovivad naist ahelatesse panna aga naine rabeleb vastu, järsku naine hakkab midagi lausuma ,,Ifaras ra zirana kai!" siis hakkavad naisel silmad helendama. Kõik valvurid, kuningas ja kuninganna kukuvad pikali murule v.a. Lapsed, poiss ja tüdruk. Kuninganna lesib maas ning tõstab järsku käe ja lausub ,,Ra ca mer!" Noor naine lendas kaugele. Kuningas Uther tõusis ja ta vaatas ringi, otsides noort naist, kes oli olnud kunagine tema naine. Lõpuks peatusid kuninga silmad naisel, kes oli lennanud roosipõõsasse ja oigas valudes. Kuningas läks tema juurde, kuid oli juba liiga hilja, sest naine oli surnud. Kuningas keeras näo kuninganna poole ja küsis ,,mida sa talle tegid?"

,,midagi, ma ainult kaitsesin ennast!"

Kuninga poeg tuleb oma isa juurde ja reedab oma ema. ,,Mu ema tappis selle tädi kui ta lausus midagi!"

Kuningas vaatas oma naisele otsa ja ta pilk muutus äkitselt kurjaks ,,viige ta ära!"

Vaht ütles äkitselt ,,aga see on kuninganna ja teie naine."

Kuningas heitis pilgu enda lastele ,,enam mitte! ma valitsen seda kuningriiki üksinda ja kasvatan oma lapsi üksinda."

Naine viidi juba ära kui kuningas keeras näo oma ühele lapsele, tüdrukule ,,mis su nimi on,kallis?"

,,mu ema pani mu nimeks Morgana!"

Ning kuningas võttiski tüdruku enda juurde ning kasvatas Morgana ja Arhuri üksinda üles.

Ma jätsin raamatu lugemise pooleli. Olin lugemisega nii uniseks muutunud. ,,Aitab tänaseks!" laususin ma.