Mere juurde

Urr

Kolm viisteist kaheksakümmend kaks seitse jookseme!

Tahad ujuma minna? Jookse veel, vesi, näkineiud, libedad kivid, vesi vesi vesi, kaks väikest kala, adru, jalad jäävad kinni, haa-haa, hästi palju adru, liiv, vetikad kerivad ennast su säärte ümber, põhjas on külm, nüüd hakkas valus, võta üks sõõm õhku üks-kaks-kolm ja vee alla! Soolane soolane, ripsmed jäävad ette, kaks merikarpi ja liiv kerib ennast üles, enam ei näe küll midagi.

Olgu. Lõpetame ära. Tule, anna käsi. Kell on ka palju. Ja pimedaks läheb. Ma tegelikult ei julge siin olla. Ma hakkan varsti ennast ka kartma.

Kas sul rätik on? Mmm...külm ei hakka? No olgu siis, aga liiv jääb ju igale poole kinni. No...olgu. Lähme siis koju. Su selja taga on merekoletis.

Ei-ei-ei, ta ei puudutanud sind. Ah, misasja. Sa ajad mulle naeru peale. Ära kihista midagi. Sa oled ise nagu makaron. Selline ülekeedetud. See makaron, mis ujulates on, võid ka olla. Me tegelikult peaks kiiremini liikuma, ta juba läheneb ja uriseb nagu Muumitrollide Urr.

Mis Urr? Lolli juttu ajad. Mis, kartma hakkasid või? Lõpeta ära. Ma pole mingist Urrist rääkinud. Aga meie kollil tuleb suust kollaseid mulle välja ja ta silmad läksid pahupidi ja....ta vist hakkas nüüd jooksma. Kuule. Kuuled või? ? ? ?

No raibe. Mul jäid kingad sinna. Ma käin ruttu ära, oota siin. Ära muretse, ta sööb su enne ära, kui ma tagasi jõuan. Mis? Lõpeta ära. Okei kuule, tuul tõuseb, ma lähen otsin oma kaunad üles. Näeme siis.

Kõlks.

/ Ma pole ammu kirjutanud, aga et paremini kirjutada, tuleb iga päev kirjutada. Ma harjutan. Ja kui keegi viitsib seda sodi lugeda ka, siis olge lahked, mulle on ainult rõõmuks.