Mere juurde

Üleeile ma

Üleeile ma sõitsin esimest korda mootorrattaga. Ma ei tea, noh, oli kuidas oli, aga vähemalt jõudsin kiiremini seenele. Eelmisel korral ma läksin jala ja siis kui kohale jõudsin, olid kõik seened juba eest ära korjatud. Tobe lugu küll. Kõndisin sama teed pidi tagasi ja tegin õhtusöögiks makarone.

Aga üleeile oli teine lugu. Tuhisesin viie minutiga kohale, ühtegi õnnetust ei teinud ja oli mets missugune! Iga puu all vohas terve seenepeenar ja ainult korja, kuidas jaksad. Ma mingil hetkel vist mõtlesin, et natukene kahtlane, nii palju seeni ja ühtegi teist upakil tädi sambla kohal küürutamas ei näinud, aga ju siis läheb neil tööl kauem. Tulevad kohale ja vaatavad - kõik seened läinud! Kindlasti mõtlevad, et see oli küll kaval, kes enne ära käis, tunnevad ehk pisut kadedustki. Just nii kindlasti ongi.

Sain paari tunniga oma viiskümmend ämbrit täis, sättisin mootorrattale ja kihutasin koju. Ühtegi õnnetust ei teinud. Kordaläinud päev.

Üleeile ma läksin esimest korda seenele. Panin kummikud jalga, natuke tibutas ja metsas pidavat niiske olema, sikutasin punnis sahtlist välja vana kampsiku ja püksid ning jalutasin metsa. Sinna jõudsin umbes kella kuue paiku ja oma imestuseks nägin, et mets oli tühi kui kanala peale rebase õhtusööki. Naljakas, ema oli ikka rääkinud, et seal on seeni nagu küllusesarves. Ega ma väga nukker polnud, olekski saanud midagi koju tellida, jäneseprae näiteks. Olekski, aga ei saanud, sest järgmisel hetkel tundsin vasakus käsivarres põletavat valu, kukkusin maha ja nägin enda kohal hunti. Ta silmad leegitsesid. Rohkem ei mäletagi, sest siis kustus pilt eest ja mind enam ei olnud.

Praegu kirjutan teile teispoolsusest! Hetkel pean kahjuks minema kala puhastama ja jäneseid nülgima, õhtusöögiaeg on käes. Aga olen varsti tagasi!

xoxo