Ma olen meri. Mina olengi see meri, keda kõik otsivad. Kellele kõik armastajad oma armastatu nime sosistavad ja kuhu heidetakse kõik pudelites appikarjed. Minu, minu põhjas magavad soojad ja libedad kivid, jah, needsamad, millest ühe üks tilluke tüdruk eelmisel suvel ära sõi ja siis suurte silmadega silmapiiri poole vaatas.
Ärge muretsege. Ma tean küll kõiki saladusi, vabandust, aga ma olen ka ainuke. Sest ega keegi ei kuule, kui ma lainete kohina vahele mõne nime sosistan. Mõne suure või väikese sõna, nad kõik hõljuvad sama tundmatult edasi kosmose poole. Sest seal kuulatakse päriselt. See on täis valgeid jublakaid, suuri ja väikeseid ja nad kõik edastavad signaale või mis iganes totrusi te nendele nimeks välja mõtlete, tegelikult on need need samad sõnad, mis ma teile paotan, aga te ei taha kuulata. Kuulate ainult signaale ja teete neist omad järeldused. Oeh. Ma tahaksin usaldusväärsem olla. Kui te mulle juba kõike räägite, siis miks te kunagi mind ei u s u?
Tihti tulete isegi minusse. Vahepeal niisama, solberdate ringi, ma sellest ei hooli, aga kui mõni tuleb paadiga ...väikese puidust paadiga... ma tahaksin teid igavesti vaadata. Ma tahaksin teid vägisi kinni hoida, et te ainult natukene kauem soolasammastena istuksite ja minu ning taeva kokkusulamispunkti jälgiksite. Te olete liikumatud, aga nii vabad, nii väsinud. Siis on teie silmades midagi jäädavat, midagi pööraselt omast ja harrast ja mu silmad on alati kalkvel. Need on need hetked, kui ilmateates räägitakse, et jälle veetase tõusis. Ma tunnen, et võiksin saja aasta pärast ka säärast inimest merel kohata ja tema silmad oleksid ikka samasugused.
Nendel hetkedel ma armastan teid.
YOU ARE READING
Mere juurde
RandomMeri on otsatu, ääretu, pilvitu. Mere ääres mõtled minust, temast, millestki mõttelisest ja raskest...Mere ääres on liiva või kiviklibu, väikeseid pehmete servadega klaasikilde või suuri kivilahmakaid, puhub tuul ja mäslevad lained või on kõik sile...
