"Ma tahan, et sa mitte kunagi enam tagasi ei tuleks."
Ma seisin keset tänavat. Õrn, märg tuul puhus vastu mu nägu ja kõik tundus liiga reaalne, kõik. Isegi naeruväärne, kuidas ma nüüd siia olen lõpuks jõudnud? Oli kevad ja kell oli umbes pool kümme. Ma seisin keset tänavat metsatuka ääres ja tundsin, kuidas ma olen eluga alla andnud. Oleksin seal samas võinud puu alla magama heita ja ma poleks tundnud külma, krobelist maapinda enda all ja mul oleks olnud kõigest täiesti totaalselt ükskõik.
Kas ma olen selline inimene, kellele selliseid asju öeldakse? Taevas oli suur ja kole kuu. Ta ei mahtunud kuidagi sinna ära. Tundsin kuu vastu korraga jubedat viha ja oleksin tahtnud ta alla tõmmata ja jalaga teisele poole maakera lüüa.
Kehitasin õlgu ja naeratasin allaandnult ja tühjade silmadega. Olgu siis nii. Ma näisin isegi omale endale rumala ja totrana. Oleksin samamoodi teinud. Hakkasin talle väikestviisi kaasa elama. Peedistagu mind kui palju tahes, ma ei muutu iialgi kurvaks. Minust on kõik need tundekübemed juba ammu välja voolanud.
Meri on välja voolanud. Ja võtnud kaasa kiviklibu ja huvitavad klaasikillud, mis on kõige selle tuumaks, kõige määravaks aspektiks. Minust on mu klaasikillud lahti öelnud ja tuulde lennanud.
Lennanud nagu kõik siin elus.
Tühi naer ja lunastus ja õiged mõtted ning valed teod.
Kas selline inimene ma siis olengi? Täiesti ilma oma mereta.
ESTÁS LEYENDO
Mere juurde
De TodoMeri on otsatu, ääretu, pilvitu. Mere ääres mõtled minust, temast, millestki mõttelisest ja raskest...Mere ääres on liiva või kiviklibu, väikeseid pehmete servadega klaasikilde või suuri kivilahmakaid, puhub tuul ja mäslevad lained või on kõik sile...
