Kirajde Võim

Minu pärast

Ma seisan maantee äras ja mõtlen, mälestan ja nutan. Sesian siin kuna ma kardan. Kardan uuesti liiga teha. Ma tappsin ta.
Kui ma poleks olnud toll päeval täis.
Kui ma poleks sõitnud rulaga.
Kui ma poleks sõinud maantee ärte.
Kui ma poleks sõitnud üle tee.
Kui ma poleks olnid nii enese kundel.
Kui ma poleks olnud siin siis kas kõik oleks teisti kui präägust? Kas siis ma oleks ka mustas? Kas siis ma oleks präägust nii kurb? Kas siis ma ei peaks käima kalmistul ja räägima ise endaga? Kas siis oleks alles mu sõber? Ma tapsin oma sõbra. Kui ma oleni koomas kuna ma sõitsin rulaga üle selle saatusliku maantee. Mu sõber tal oli vähk. Ta ei ravind seda kuna ta teadsi et ma ei ärka kunagi. Aga nüüd pean tedama mina, et ta ei ärka kunagi. Ta lebab ja magab. Ta jälgib mind aga mian ei saa teda isegi mitte kallistada.
Ma nuttan salaja, et keegi ei saaks aru, et mul on tunded. Keegi ei tea, et ma ei tule sellega toime. Teile ma neratan ja teen head nägu. Aga see pärast, et varjata tõde. Keegi ei küsi ei pea ka mina räägima.