Äraks öösel pisarates. Sain aru, et nägin und. Und mis asjas nutma. Ma tõesti vihkan neid unenägusi. Miks mina? Sa lamasid mu ees ja olid surnud. Su viimased sõnad oli mulle "ära ole kurb me kõik surem kord. Sa mu väik silmarõõm." Miks need sõnad olid nii haavad nii rasked. Ma tõest armastasin sind. Salaja. Aga miks ma saan näha sind srnunud.
Kui ma sesin su kirstu ees sosisatn ma sulle kõrva need saatuslikud sõnad "Ma tulen sulle veel järgi." Siis lahkusin ma. Mind viidi vägis bussijaam kus panti pele mind Tallinna bussil. Mind saateti sinust eemale. Sina mu arm oled see kelle nimel ka ma suren. Sa oled see kes mimd naermas ja ntmas nägid.
BAY! ANTESTAGE MULLE AGA MA EI SUUTNUD ENAM EDASI ELADA SEL KINNISES LINNAS.
VOCÊ ESTÁ LENDO
Kirajde Võim
ContoPanen kirja tunnetes. Rohkem on see kurb kuna pole eriti rõõmus inimene. Jutud on kirjuda siis kui mul on mingi tunne. Segadus täis. Surm on millegi pärast põhi teema. Purunenud armastu on ka põhi teema
