Mitte keegi ei kuuland mind vaid irvitasid pihku. Raisk närvi aiab. See on minu looming. Ma joonistan tunnetest. Mitte kunagi ma ei joonista armastuses, sest kurbus on haaranud mu keha.
Ma veedan iga päeva mõldes, et mina olen süüdi. Kõik mu ümber oleva inimesed surevad. See muudab mind veel kurvemaks. Sedasi ma veedan päevi. Päevast päeva. Ja tulvikust tulevikku.
Aga hetkel on olevik ja tundede kesvad vaid korra.
Aga miks on nii et kurbus kestam kalli ja öelda ma igatsen sind. Kas veetsite koos aega või karjusite kui palju te üksteist vihkate? Loomulikult mu arm tea sa ainus mu südames olid. Sell ööl kui maina lendasin koos lumivalge deemoniga. Nutsid sina mu kõravl. Ma totasin sind aga sa ei näinud. Sa süüdistasid ennast. Kallis see oli minu süü. Mina panin endale käe jülge et oled sulle ma vain sind. Aga sina jätsid mu maha külale lumela lebam. Küll me kohtuve veel mu arm siis karjume üksteisele kui palju me vihkame.
JE LEEST
Kirajde Võim
Kort verhaalPanen kirja tunnetes. Rohkem on see kurb kuna pole eriti rõõmus inimene. Jutud on kirjuda siis kui mul on mingi tunne. Segadus täis. Surm on millegi pärast põhi teema. Purunenud armastu on ka põhi teema
