Suur tume mets kõrgus poisi silme ees. Need puud pidid olema kümme, kui mitte sada korda pikemad kui Ralf. Poisi silmad olid metsa uudistades pea sama suured kui moosi plekk ta pluusil.
Loomulikult oli väike Ralf varemgi metsas käinud. Kuid tavaliselt selleks, et ojakesest vett tuua või ahju jaoks oksi korjata. Iialgi ei olnud ta siin üksinda. Emmega koos ei tundu kunagi miski hirmutav. Ning ega puude vaatamine tavaliselt Ralfil meeles mõlgugi, ikka mängud ja kiiresti koju tagasi jõudmine.
Vaikslet mõtiskledes kuulis Ralf naljakat sahinat. Ei , mitte sellist mis tekib kui sa kedagi ehmatades põõsast välja hüppad või kui suured poisid jalgu lohistades kõnnivad. See oli vaiksem ja kiirem ja lennukam. See peab olema lohe, mõtles Ralf. Kuid kui poiss pilgu kõrgustesse saatis nägi ta vaid kõrgeid puu latvu ja nende vahelt piiluvat sinakat taevast.
Taaskord ümbrust silmitsedes seadis Ralf sammud sügavamale metsa, silmad suureks aetud, et mitte ükski lohe saaks tema silmist mööda lipsata.
YOU ARE READING
Ralf ja Lohetaltsutaja
Short StoryKord ammu ammu, ühes kauges külas, seitsme maa ja mere taga, asus väikene hurtsik suure külaväljaku kõrval. See maja oli justkui iga teine, maakivist korsten kuldse õlgkatuse kohal suitsemas ja ahjusoe õunapirukas akna peal jahtumas. Seal väikses k...
