Ralf ja Lohetaltsutaja

* * * * * * * * * *

Kustav saatis väikese Ralfi kodu ukseni, kus pisarais ema oma pojukest juba ootas. Just kui harakas, kes kauguses on miskid helkivat märganud, jooksis Ralfi ema trepist alla ja poiste poole. "Ära enam kunagi mulle niimoodi tee!" nuuksus naine. "Sa oled suur poiss, sa tead, et mets on ohtlik. Sa oleksid võinud ära eksida!" "Aga emme, ma ei olnud üksinda, Kustav oli seal." kaitses Ralf oma väikest seiklust.

Alles nüüd märkas naine, et paar sammukest kaugemal, seisis poiss, kes ei saanuks olla vanem kui neliteist. Ta naeratas poisile ning tänas teda vaikselt. Silmad tagasi oma pojale pööranud lausus ta: "Mul supp keeb. Pese käed puhtaks ja tule kiiresti tuppa. Sa vaeseke oled kindlasti näljane."

Väike Ralf vaatas Kustavlile silma. Ta ei osanud rohkem midagi öelda. Ta ei osanud kohe mitte midagi öelda. Ta lihtsalt haaras Kustavist kõvasti kinni ja kallistas teda nii tugevalt kui suutis, teades, et see jääb viimaseks korraks, kui poisid kohtuvad.

"Kui sa õhtul magama lähed ja silmad suled, siis mina olen seal ja me saame taltsutada lohesid kõikjal!" nende sõnadega pühkis Kustav pisarad, mida Ralf polnud märganud endal voolavatki, väikese poisi põselt ning sasis ta juukseid. Nuuksatusega noogutas Ralf pead ja seadis sammud tuppa. Ukselt tagasi kiigates nägi ta Kustavit metsa poole jalutamas, tuulelohed peakohal lendlemas.

Justkui tundes põletavat pilku oma seljal viipas Kutav ilma pead pööramata ralfile ja hüüdis :" Kõrget lendu, poisu!".