Ralf ja Lohetaltsutaja

* * * * * *

 Keskpäeva päike soojendas Ralfi blonde kiharaid ja tuul sahises kõrvus. Oota. Tuul ju ei sahise, mõtles väike Ralf. Hetkega olid poisi silmad taaskord taevast sirvimas ning seal see oli - lohede paradiis.

Nii palju lohesid oli seal, et silme eest läks kirjuks. Ralf seisis ja imetles. Oh kuidas ta oleks tahtnud nende kõigiga mängida! Kuid nad olid nõnda kõrgel, et isegi hüpates ei oleks poiss neil sabast kinni saanud.

Kuid sealsamas, Ralfi silme ees, hakkasid lohed laskuma aina madalamale ja madalamale, tekitades suure jalgadega värvide tohuva-pohu. Lohede hunnik keerles ja keerutas ümber jalgade, justkui oleks iga viimne kui lohe tahtnud tunda nende omaniku puudutust.

Jalad istusid rätsepaistes maha ning möödus veel viivuke, enne kui väikese Ralfi silmad jalgadelt nende omanikule liikusid. Tegemist oli noore poisiga, kes tundus olevat vaid mõne aasta vanem kui Ralf ise. Ka poiss oli Ralfi märganud ning viipas nüüd talle, et ta lähemale liiguks.

"Mina olen Kustav. Suurim lohetaltsutaja siin pool maakera." lausus Kustav, kui Ralf temani oli jõudnud. "Ja sina?" uuris ta edasi. "Ralf," kogeles poiss vaikselt ning lisas kiirustades "ilma tiitlita".

Kustav kõkutas naerda ning päris, mis Ralfi siia tõi. Silmad särades hakkas väike poiss kiiresti seletama "Ma elan külas, mis on kohe teisel pool seda metsa ja seal on kõigil poistel juba lohed. Nad on suured poisid ja nüüd ei taha minuga mängida, sest minul ei ole lohet. Aga ma taha ka lohet! Aga suuremat kui neil on ja uhkemat ka! Ja siis ma tahan saada lohetaltsutajaks! See oleks eriti vinge! Siis nad mängiksid minuga! Ja kui ei mängiks siis mul oleks mu lohed ja..." selleks hetkeks sai väikesel Ralfil õhk otsa, kuid oli näha, et tal on veel paljutki rääkida.

" Su soov on su õigesse kohta toonud. See siin..." ütles Kustav püsti tõustes ja käed laiali ajades, just kui tahaks ta kogu ümbrust kallistada " on lohede mägi. Siin võid näha kõiki maailma lohesid. Ehk leiad endagi lohe siit ülesse." "Aga nad on ju nii kõrgel? Ma ei ulatu nendeni kunagi. Kuidas saad ma taltsutada midagi, mis on su haardest väljas?" muretses väike Ralf.

Südamest naerdes vaatas Kustav väikest Ralfi "Asi ei ole pikkuses. Kui sa oled nende vastu hea, tulevad lohed ise sinu juurde. Sa ei saa olla lohetaltsutaja, kui sa neid kinni hoiad, sa pead neid armastama ja aitama." "Tõesti?" ajas Ralf silmad suureks.

"Tule, ma näitan sulle." Kustav võttis Ralfi käest ning nad liikusid kaugemal asuva künka otsa. "Vaata nüüd tähelepanelikult" manitses Kustav. Poiss tõstis käe õhku ja viipas, samal ajal kutsudes "Siia poiss! Tule siia!" Ning sealt ta tuligi - kaunis roheline lohe. Ning nagu kodustatud kakk, jäi lohe Kustavi käe peale istuma. "Nüüd on sinu kord". Ralf sirutas oma väriseva köe pikalt välja ning hüüdis "Siia poiss". Kuid midag iei juhtunud. Roheline lohe jäi Kustavi käe peale ning kõik teised lendasid ikka veel nende ümber ringi. "Proovi uuesti." julgustas Kustav "Ning väikene märkus, see kollane lohe, keda sa siia jälitas, ta on tüdruk."

"Oih" punastas väikene Ralf ning sirutas käe uuesti välja. "Siia tüdruk!Tule siia!"