Südametu Ingel

2.

Noor naine jookseb mööda pikka koridori, et jõuda oma tütre toani enne kui lahing jõuab liiga lähedale. Ta avab musta eebenipuust ukse ja vaatab veel hetkeks oma magavat tütart, enne kui ta äratab.

Naine  võtab istet oma tütre voodil. Ta paitab hellalt ta pead ja lausub pehmelt ta nime: "Lucinda, Lucinda kullake ärka! "
Tüdruk avab uniselt oma silmad ja ringutab, ta kuuleb kaugusest veidraid hääli, aga ta on liiga unine et neile pikemalt keskenduda. Ta ema tõmbab ta püsti ja tõmbab tal öösärgi üle pea:" Palun pane ennast riidesse."

Tütar täidab ema käsku ja tõmbab jalga mustad retuusid ja selga oma lemmiku punase pealuu pildiga T-särgi. Nüüd kui Lucinda on juba natukene rohkem ärkvel märkab ta, et midagi on valest. Ta ema seisab akna juures, kuid selle asemel et kardinad eemale tõmmata ja päikesevalgus tuppa lasta, tõmbab ta kardinaid just rohkem ette nagu ta ei sooviks et Lucinda õues toimuvat näeks.

Tüdruku hääles kõlab kõhklus kui ta oma suu avab:" Emme?"
"Mis on kullake?" naine keerab pilgu aknalt eemale, kohendab veel viimast korda kardinaid ja asub tütre kapist midagi otsima.

Nüüd märkas Lucinda ka seda, et ta ema kannab nahkset lahingu varustust ja tema seljale on kinnitatud kaks Katanat. Ta teadis, et see ei tähenda head.
" Emme, ma armastan sind," Lucinda teadis et see võib jääda  viimaseks korraks kui ta oma ema näeb ja ta tahtis et ta ema teaks kui kallis ta talle on.

Naine pööras ennast ümber ja tõmbas tütrele selga musta kapuutsiga pusa. Ta kükitas et saaks vaadata veel viimast korda oma kümne aastase tütre rohelisi silmi ja lausus:" Mina armastan sind ka. Rohkem kui midagi muud siin ilmas!" Ta võttis oma tütrel ümbert kinni ja kallistas teda.
" Lucinda, sa pead jooksma vanaisa juurde raamatukokku ja ütlema talle edasi "Proelium". Jääb see sulle meelde? " naine eemaldus oma tütrest, et näha ta nägu.

" Proelium, " kordas Lucinda. Ja hakkas jooksma raamatukogu  poole. Tema emagi väljus toast, kuid hakkas liikuma vastas suunas.

Lucinda oli jooksnud umbes kümme meetrit kui ta peatus ja ümber pöördus: "Emme!"
Ta ema seisatas ja pööras ennast näoga tütre poole. Lucinda jooksis oma ema kätte vahele ja sosistas:" Palun tule tagasi," mööda ta põske hakkas voolama pisar.
" Ma annan parima," lubas ta ema ja kuivatas pisara. Ta surus tütre laubale  veel viimase suudluse ja ütles:" Mine nüüd."

Ja Lucinda jooksis ja tema kastani karva lokkid hüplesid jooksmise taktis, ta jooksis läbi koridoride kuni oli jõudnud raamatukogu ukse taha. Tavalises olukorras oleks ta koputanud, kuid praegu oli kiire, tal oli vaja vanaisale sõnum edastada.

Ta lükkas ukse täpselt nii palju lahti et ta mahtus sealt läbi lipsama ja jooksis vanaisa juurde, kes istus kamina ees tugi toolis ja luges. Sinna jõudnud ütles ta hingeldades:" Proelium. "

Vanaisa oli seda ainsat sõna kuuldes krapsti püsti ja akna juures. Lucinda tõmbas hetkeks hinge ja astus siis ise ka akna juurde.
Ta piilus kardinate vahelt välja, maja ette, kus käis võitlus, inglid oli rünnanud nende maja ja nüüd võitlesid kõik teenrid ja Lucinda vanemad seal all elu ja surma peale.

Ta nägi kuidas ta ema ja isa võitlesid külg külje kõrval ja tapsid ingleid. Ta teadis et ta ema ei pooldanud kunagi tapmist, erinevalt ta isast, kuid praegu olid nad seljatanud kõik erimeelsused, et kaitsta oma kallimat vara, oma tütart.

Ühtäkki ei olnud ta vanemad enam üksteise kõrval, ta ema oli inglitest ümber piiratud ja ta isa oli liiga kaugel et teda aidata. Ta emal ei olnud mitte mingit võimalust pääseda, ja seda ainult sellepärast, et ta ei saanud lennata. Lucinda ema teadis et ta ei pääse sellest eluga ja ta tahtis veenduda et ta tütar on ohutus kohas. Üks osa temast lootis, et ta ei näe oma tütart, sest siis ei peaks ta nägema pealt, kuidas ta ema sureb, teine osa jällegi soovis talle viimast korda näidata kui palju ta teda armastab.

Ta tõstis pilgu ja vaatas raamatukogu akende poole, ühe akna peal nägi ta oma tütart. Kui ta oli veendunud, et Lucinda teda näeb osutas ta sõrmega kõige pealt endale siis asetas käe oma südamele ja osutas see järel Lucindale. Lucinda kordas seda sama žesti. Lucinda ema saatis talle veel ühe õhusuudluse enne kui mõõk ta südame läbistas.

Lucinda oli šokis, kuid sellegi poolest sööbis talle igaveseks mällu ingli nägu, kelle mõõga läbi oli surnud ta ema.

Kõlas kohutav karje, mille oli kuuldavale toonud Lucinda isa kui nägi oma armsamat elutult vereloigus lebamas. Ta tõstis oma mõõga et rünnata inglit, kes oli tapnud ta armsa naise, kuid ingel oli kiirem ja läbistas oma mõõgaga ta südame.

See oli Lucinda jaoks liig ja ta puhkes nutma. Ta vanaisa haaras ta kallistuse ja üritas oma pojatütart rahustada. Kui Lucinda enam nii kõvasti ei nutnud tõmbas ta vanaisa talle kapuutsi pähe ja võttis ta sülle. Ta jooksis trepist üles, raamatukogu teisele korrusele ja avas akna. Lucinda peitis oma pea vastu vanaisa rinda, ta ei tahtnud hetkel enam midagi näha.

Ta vanaisa avas oma tiivad ja tõusis lendu. Nad lendasid nende perekonna jahimajja, et seal öö mööda saata.