Südametu Ingel

7.

Luci ei olnud oma unenägudest vabanenud, kuid Moira aitas tal neid kontrolli all hoida. Ja Lucindale tundus, et Moira ja tema vanaisa vahel oli olnud kunagi ja ehk oli ka praegugi midagi romantilist. See pilk millega nad üksteist vaatasid. See imetlus ja kiindumus, usaldus ja kindlus, mis selles pilgus peegeldus, see pilk oli armastajate pilk. Selle sama pilguga vaatasid üksteist ka Lucinda isa ja ema...

Ühel varajasel hommikul läks Lucinda või nüüd siis juba Luci metsa jahile. Kuna teenijaskond oli väiksem tuli temal liha lauale tuua. Ta tõmbas noole vinna ja sihtis noort isa hirve, ja lasi noole lendu.
Hirv panni jooksu ning nool ei tabanud teda vaid hirve teiselt poolt sihtinud elatanud meest.

Seda juhtus harva kuid siiski juhtus, et Lucinda ei tabanud, aga see oli esimene kord kui ta oli tabanud inimest. Hetkelisest ehmatusest toibunud kiirustas Lucinda mehe juurde.

Nool oli tabanud meest õlga, kuid tema vanusest tulenevalt oli see tema jaoks tõsine vigastus. Kui Lucinda noole välja tõmbas, karjatas mees valust ja tema seljast sirutusid välja kaks valget tiiba. Nüüd tundis Luci mehe ära, see sama mees oli olnud üks neist, kes ta ema tol saatuslikul ööl sisse oli piiranud, mis siis, et nüüd oli mees tublisti vanem ja tema nägu moonutas talle kohe mitte põrmugi sobiv kitse habe.

Sel hetkel plahvatas miski Luci sees ja kogu tema aastaid alla surutud raev tappa ingleid vabanes. Ta tõmbas vöölt oma jahinoa, haaras mehe õlast kõvasti kinni ja lõikas raevukalt ta tiivad maha. Ta karistas teda selle eest, et tema suguvennad olid võtnud ta emalt tiivad ja ühtlasi ka võimaluse elada.

Kui tiivad kerge mütsatusega maha langesid, mees võpatas ja võib-olla ei tulnutki see valust vaid hoopis Luci külmast hingeõhust, mis mehe kaela riivas, kui ta talle sosistas :" See on mu ema eest." Järgmisel hetkel surus Luci mehe vastu puud, haaras maast enne mehe õlast välja tõmmatud noole ja surus selle tal läbi arteri ning lisas:" Ja see kõigi teiste langenud inglite eest." Tema sõnadest õhkus julmust ja sappi, igasugune lugupidamine ja astus oli kadunud. Noorest preilist oli saanud halastuseta mõrtsukas.

Jätnud mehe puu najale surema astus Luci mehe tiibade juurde ja paitas neid. Ta tundis rahuldust ja rahu. Ta kitkus mehe tiibadelt kõige kaunimad suled, neist sai korraliku kimbu ja lahkus, püüdmatagi peita laipa või varjata äsja toime pandud mõrva tööd.

Metsa servalt püüdis ta ka ühe jänese ja pärast seda suundus ta koju. Kodus ei rääkinud ta kellegile mis oli metsas aset leidnud ja päev jätkus nagu tavaliselt.

Kuid järgmise päeva hommikul ärgates avastas Lucinda, et ta oli üle aastate esimest korda maganud rahulikult terve öö.  Pärast oma äsjast avastust tundis ta, et peab vanaisa ja Moiraga eilset juhtumit jagama. Seda ta hommikusöögi lauas tegigi ja koos jõuti ühisele järeldusele, et ega Lucinda hing enne rahu ei saa kui ta on saanud kättemaksta oma vanemate eest. Ja kui inglite tapmine oli ainus viis, kuidas Lucinda unenägudest vabaneb siis tuli tal hakkata neid sindrinahku halastuseta maha notima.

Kuid mille poolest oli Lucinda siis parem kui tema vanemate tapjad, ega ei olnudki ja keegi ei üritanudki seda väita. Kuid Lucinda erines neist selle poolest, et tema ei võtnud elu kunagi lastelt ega naistelt, seda tõotas ta oma vanematele nende kuju ees ja seda tõotust kordas ta iga kord enne kui läks kedagi tapma.